9-13.veebruaril viibisime Itaalias, kus meie võõrustajaks oli seekord partnerkool Oulx´is.Sõitjad olid: õpetajad Reet Ernits ja Anneli Dietrich; õpilased Johan Arus, Kadri-Liis Bogens, Anni Kalle, Mari-Liis Küüsmaa ja Silver Selliov.
Sõitsime lennukiga Torinosse. Sõit ise oli elamus- mitmelegi esmakordne lennureis ning lennukiaknast esimest korda Alpe näha oli suurepärane.
Torinos polnud aga märgata ei mägesid ega lund. Olukord muutus, kui hakkasime bussiga Oulx´i poole sõitma - tajusime, et sõidame aina kõrgemale; ilmus lumi; ja mägede olemasolu oli aimata pimeduses kusagilt kõrgelt paistvatest tuledest.
Vähehaaval jäi buss õpilastest tühjemaks: kõik õpilased olid määratud elama peredes, kes neile kokkulepitud peatuskohtadesse vastu olid tulnud.Pered elasid üsna hajutatult erinevais külades. Kerge kõhedusega, teadmata päriselt, mis ees ootab, läksid õpilased oma saatusele vastu.
Õpetajad majutati aga Oulx ´is kenasse hotelli kitsas vanaaegses tänavas. Esimesel õhtul juba pidasime maha kerge koosoleku, kus pidasime täpsemaid plaane eelseisvateks päevadeks. Seejärel toimus ühine õhtusöök lähedalasuvas pitsarestoranis.
10.veebruaril tervitasid meid hotelli aknast MÄED ja sama paks lumi katustel kui meil koduski.
Rõõmsalt kõndisime vahetpidamata fotoaparaadiga plõksides townhalli e. kohaliku omavalitsuse hoone poole, kus meil pidi toimuma esimene töökoosolek ja hiljem kohtumine omavalitsusjuhtide ning kooli esindajatega.Sinna tulid pisut hijlem ka õpilased, kes pidid esitlema oma kodutöid teemal "Vesi on elu".
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment