Hispaania õpetajatel õnnestus teha video kooli aulas toimunust - nii pidulikud sõnavõtud kui ka kõikide partnerite ettekanded, ka meie tantsud. Aitäh neile!
Ja siis viimane õhtu - lahkumisõhtusöök ja kiire pakkimine. Hommikul, teadagi,pisarais hüvastijätt hispaanlastega - õpetajate, lastevanemate ja õpilastega.Teel lennujaama saime ülejäänud veel suhelda, kuni lennujaamas jõudis kohale tõdemus, et see on nüüd tõesti kõik. Kõik võib juhtuda ja nii mõnedki meist võivad veel kohtuda, aga täpselt samas koosseisus kindlasti enam mitte.Need on selle suure ürituse võlud ja valud.
Saime kõik suuri kogemusi - enamikule oli selline projekt esimene.Õppisime suhtlema ja koostööd tegema, saime julgust ja enesekindlust; õppisime ka tehtud vigadest, teame, mida järgmine kord tuleb teisiti teha.Nägime maailma ja saime piiluda teiste elu. Saime päikest sügisel ja talvel. Meenutada on palju - sooje hetki, sõbralikke koosolemisi, aga ka pikki reisipäevi ja päikest pealpool pilvi - lennukis.
Aitäh projekti algatajatele hispaanlastele projekti vedamise eest; aitäh kõikidele partneritele ja võõrustajatele; aitäh ka meile endile- kogu koolile!
Friday, April 22, 2011
Viimane pärastlõuna koos
Päeva ülejäänud osa kuulus seikluspargile, mis meie rõõmsaks üllatuseks asus hoopis linnast eemal mägedes.Umbes 1300 m kõrgusel asus noortele mõeldud seikluspark, kus palju ronimist ja turnimist. Selles kõrguses on õhk pisut jahedam ja Madridi elanikud tavatsevad ka ise, kellel võimalik, kuumaperioodidel mägedesse minna. Siin kasvab päris eestipärane männimets ja üldse oli pärast mitmepäevast suurlinnamelu ja palavust päris kosutav viibida looduses - mida me tegelikult ei olnud oodanud.Kuna õpetajad ei roninud, siis võisid nad oma õpilaste ronimist jälgida või ennast muidu üsna vabalt tunda.
Comeniuse puu
Neljapäeva hommikul pidi Türgi meeskond meie kõigi suureks kurvastuseks lahkuma. Pärast pisaraterohket hüvastijättu startisid türklased lennujaama suunas, meie ülejäänud aga suundusime kooli aeda, et istutada Comeniuse puu.
Eelmisel kohtumisel väljakäidud idee projektile ilusa punkti panemisest leidis sooja vastuvõttu.Mis oleks veel õigem meie rohelise planeedi projekti lõpetuseks kui panna ühiselt kasvama üks oliivipuu Móstolese I.E.S Europa kooli hoovis. Türklased sellel üritusel küll osaleda ei saanud, aga Türgist kaasatoodud muld pandi nende eest kenasti paika.
Madrid
Suures ja ilusas pealinnas käisime ka mõistagi ringi.Suursuguste hoonete ja kauni vanalinna kõrval on siin palju haljastust ja hiigelsuuri parke.Külastasime kuulsat Prado kunstimuuseumi.Kuna see on suuruselt ja kollektsioonilt võrreldav maailma kuulsaimate kunstigaleriidega, on selge, et paaritunnine ringkäik seal oli enam kui napp.Aga siiski- oleme seal olnud!
Õpetajatel oli võimalus viibida flamenkoteatri etendusel, mis oli teadagi muljetavaldav ja väga nauditav.Kes siiani arvas, et ta midagi flamenkost teab, sai alles nüüd ehk pisut aimu, millega tegemist.
Käisime ka kuningalossi imetlemas.
Toledo
Maiuspalaks sel reisil oli ajalooline ja veetlev Toledo, mis asub Madridist 70 km kagus.Sõit sinna pakkus vaateid kevadisele Hispaania maastikule. Kõik haljendab ja õitseb, palju on erinevaid rohelisi toone.
Toledo on mõneski mõttes Hispaania sümbol.3 kultuuri linnaks teda nimetatakse. Tegelikult on neid ju rohkemgi. Kõigepealt ikka jälle keldid, Rooma; visigootide kuningriik ja maurid.Ka on siin eksisteerinud märkimisväärne juudi kogukond. Kristlased, moslemid ja juudid suutsid siin imetlusväärses sallivuse õhkkonnas kadestamisväärselt kenasti koos elada. Sõjad ei ole seda imekaunist linna puutunud.Alles on kirikud ja sünagoogid; mauri stiilielemente kohtab väga palju.
Toledo on kirjandusest tuntud La Mancha keskus, kus teatavasti tegutses don Quijote.
Veetlev vanalinn kõrgub künkal, mida ümbritseb maaliline Tajo jõe org.
Külaliste rõõmuks pääseb mäkke ja tagasi eskalaatoritega.Retk mööda kitsaid käänulisi tänavaid palava ilmaga oli isegi küllalt väsitav.
Thursday, April 21, 2011
Rahvuskultuuride tutvustamise juurde kuulus ka toit. Kooli territooriumil toimus vabaõhulõuna ja grillipidu, kus hiigelpikk laud oli kaetud hispaania hõrgutistega, millele lisandusid partnerite kaasa toodud suupisted.Hiigelmenüü, aga ka palju rahvast maitsmas. See oli tõeline söögiorgia, sest kõik road olid ju huvitavad ja põnevad ning tuli ära maitsta juba puhtast uudishimust. Hiljem võtsid türgi tüdrukud sealsamas spontaalselt üles laulu ja tantsu, millega liitusid teisedki.Oli väga meeleolukas pärastlõuna.
Seekord tutvustasid partnerid oma maa kultuuri.Kellel viktoriin, kellel laul ja tants. Meie panime rahva tantsima. Ikka jälle Kaera-Jaan; teiseks valisime üldtuntud Kaks sammu sissepoole,kaks sammu väljapoole. Viimases tuleb teatavasti partnereid vahetada, niisiis sobis meie meelest hästi Euroopa mõõtme põhimõttega ja meie projektiga.Meil õnnestus ka üks grupi liige näidisena riietada rahvarõivaisse. Meie üllatuseks tuldi tantsuga väga hästi kaasa, ju oldi pikast istumisest juba tüdinud. Tants käis temperamentselt ja käteplaksud sarnanesid pigem flamenco stiiliga.
Viimane projektireis
Mis Hispaanias algas, see Hispaanias lõppes. 2009.aasta jaanuaris toimus Madridis ja Móstoleses eelkohtumine, et projektiga alustada. Uskumatu, aga nüüd on see läbi ja meie viimane kohtumine toimus loomulikult peakoordinaatorite kodumaal.
Kahe aasta jooksul juhtub nii mõndagi ja tookordsest seltskonnast, kes projekti alguse juures olid, olen tänaseks jäänud alles vaid mina. Tookord ei olnud kohal ka Saksamaa esindajaid, nemad liitusid hiljem.
10-15.aprillil Hispaanias oli kokkuvõtete tegemise aeg. Tagasivaade ja hinnang tehtule, nostalgia, rõõm koosolemisest ning lahkumiskurbus.Eesseisev aruanne. Viimased esinemised ja kokkuvõtvate filmide ja slaidiesitluste vaatamine.
Móstolese I.E.S Europa koolis toimus pidulik aktus, kus esinesid kõnedega projekti koordinaatorid, kooli direktor Rosa Cano, linnavalitsuse ning Archimedese sihtasutuse esindajad. Kõik partnerid said kingiks meeneid ja CD-d 2-aastase projekti tegevustest.
Minu Saksamaa- Allar Prunn
Minu pere oli 4- liikmeline: isa, ema, tütar ja poeg(host). Meie juures elasid ka vanaema ja vanaisa. Maja oli küllaltki suur ,lausa 3-korruseline. Baiersbronn oli väga ilus ja mägine linnake. Seal oli hästi rahulik elu.
Nendel päevadel, kui me seal olime, nägime palju ka teisi linnu. Stuttgart oli neist suurim. Stuttgardis käisime Merzedes Benzi muuseumis ja ka kuulsa saksa jalgpalliliiga kohvikus einestamas. Õhtud olid enamasti kõige lahedamad. Peaaegu igal õhtul käisime me pubis piljardit mängimas või niisama suhtlemas. Sain ka trammiga sõita, mis viis Baiersbronnist teise linna.
Kõige lahedam oli meie viimase päeva õhtu, siis toimus DISKO. Seal oli väga lõbus. Sai karaoket laulda ja ka hea tantsumuusika saatel tantsida. Oli ka võistlus kus pidi teatud loo järgi õhukitarri mängima. Sellel võistlusel saavutasime 2. koha (Allar, Tauno, Mark). VÄGA LAHE OLI !
Nendel päevadel, kui me seal olime, nägime palju ka teisi linnu. Stuttgart oli neist suurim. Stuttgardis käisime Merzedes Benzi muuseumis ja ka kuulsa saksa jalgpalliliiga kohvikus einestamas. Õhtud olid enamasti kõige lahedamad. Peaaegu igal õhtul käisime me pubis piljardit mängimas või niisama suhtlemas. Sain ka trammiga sõita, mis viis Baiersbronnist teise linna.
Kõige lahedam oli meie viimase päeva õhtu, siis toimus DISKO. Seal oli väga lõbus. Sai karaoket laulda ja ka hea tantsumuusika saatel tantsida. Oli ka võistlus kus pidi teatud loo järgi õhukitarri mängima. Sellel võistlusel saavutasime 2. koha (Allar, Tauno, Mark). VÄGA LAHE OLI !
Minu Saksamaa - Mari-Liis Pihlapuu
Saksamaa -reis oli imeline. Iga sekund, mida ma pisikeses külas nimega Baiersbronn veetsin, on unustamatu.
Minu peres olid ema, isa, kaks tütart (minu host kaasaarvatud) ja kaks poega. Alguses ma kartsin, et me ei saa eriti läbi, kuna ma pole kunagi sõbrustanud usklikega, aga mu ootused said ületatud. Me saime väga hästi läbi! Mu hosti perel oli inglise keel peaegu sama selge nagu minul ja nad otsustasid minu juures olekul ainult inglise keeles rääkida. Väga tore neist! Pereisa on ärimees, pereemast arvan, et ta on koduperenaine, sest ta oli alati kodus, kui me Elianega korraks majast läbi astusime. Eliane õde oli väga huvitav inimene. Reisi ajal ma sain tuttavaks ainult ühe vennaga, kes on tohutult pikk, aga sain palju teada teisest vennast. Ta oli õppinud Gambias paar aastat ja kindlasti ka igatseb seda maad. Maja on täis pilte gambialastest. All korrusel, kuhu ta kolib oma naisega paari kuu pärast, nägin ka tema arhitektuuri disaine ja need olid tohutud!
Maja oli väga armas,värvilt beebiroosa.
Nende korter oli väga omapärane ja kodune. Koridorist viis klaasuks söögituppa ja söögitoast sai minna kas kööki või elutuppa telekat, muusikat ja lauamänge mängima (Neil oli 4 suurt sahtlit lauamänge täis!) See tuba, kus mina magasin, oli mu hosti tuba. Tal oli nari sellest ajast, kus nende vend elas nendega ja ta pidi tuba õega jagama. Ta tuba oli väga huvitavalt omanäoliseks kujundatud.
Kui ma jõudsin peresse, sõime hostiga õhtust ja lippasime kohe minema - teiste hostide ja Comeniuse omadega kohtama. Eliane kaudu sain paljude ta sõpradega tuttavaks ja meie peamine teema oli Spongebob Schwammkoff(Käsnakalle Kantpüks). Meil oli palju rääkida!
Teisel päeval sõidutas pereisa meid kooli, sest meil oli raske kook ja teekann kaasas. Viisime need ära ja läksime muusikaklassi. Seal tegid kõik partnerid oma esitlusi ja kuna me tegime tähestiku järgi olime meie esimesed.Meil läks kõik sujuvalt.
Kõik said siis kokku ja me jalutasime jäähalli, kus me paar tundi uisutasime. Sain seal tuttavaks veel ühe toreda sakslasega, türklasega ja kõikide itaallastega. Me õpetasime pisut saksa tüdrukuga neid uisutama . Pärast läksime kooli tagasi ja hiljem läksime jälleCity Life'i (pubi-taoline koht).
Kolmandal päeval läksime Stuttgarti. Alguses külastasime Daimler-Benzi muuseumi. Meile anti pisikesed aparaadid kaela ja saadeti väga laheda liftiga ülakorrusele. Õppisin sealt päris palju autode ajaloost ja ka veel paljudest muudest asjadest (Tuubbeebi Inglismaalt ja John Travoltast algas disco fever). Kui kõik said ära vaadatud läksimeVfB-sse sööma. Mina, mu host ja Aimari host läksime istuma samasse lauda, kus istusid türklased. Enne toidu tulemist me rääkisime juttu, tegime salvrätikutest meriroose ja reidikaid. Lõpp-kokkuvõtteks, meil oli jumala lõbus!
Hiljem sõidutas meid buss ühe kiriku/muuseumi juurde ja meile anti 3 tundi šoppamiseks. Ma eriti palju ei ostnud, ainult T-särgi. Kõik tundus olevat seal kallis. Tagasiteel peaegu kõik, kes olid minu šoppamisgrupis, sõid jäätist. Päev lõppes taasCity Life'is. Koju minnes vaatasin tagasi ja nägin Baiersbronni imelist vaadet. Taevas oli väga tume, mis tegi vaate maagiliseks. Tuled mägede nõlvadel olid nagu maagia ise. Ma vaatasin seda paar minutit ja mõtlesin, et Eestis võiks ka midagi taolist kogeda.
Neljandal päeval oli minu arvates väga palju tegemist. Hommikul läksime kooli ja meil olid sakslastega tunnid. Minu esimene tund oli geograafia, kus ma rääkisin slaidiesitluse abil natuke Eestist ja meie koolist. Ma arvan, et meie kool sai tänu sellele päris palju fänne. Kui oli aeg plakatit teha, siis grupp saksa noori tõstsid käed üles ja hõiskasid „Estonia!“. See oli vahva! Teine tund oli mul puidutöö, kus tegin väga peene küünlahoidja.
Kui tunnid said läbi, läksime muusikaklassi, kus orkester ja saksa õpilased andsid meile pisikese kontserdi. Peale neid andis koolidirektor kõne ja hiljem linnapea ise. Pärast seda sõime ja läksime bussi ning sellega naaberlinna Freudenstadti, kus korraldati meile orienteerumismäng. Sellega
saime linnaga pisut lähemalt tutvuda.
Sel õhtul me ei läinud hostiga uuesti City Life'i nagu teised, vaid läksime ühe tüdruku juurde karaoket laulma. Nii palju laulsime, et järgmine päev mul oli hääl natuke ära.
Viiendal päeval oli mul lõbu tipuni! Kõigepealt läksime Ruhesteini. Pool meie grupist läksid matkale ja teine pool vaatas suusahüpet. Hiljem tuli vahetus. Me ei läinud päriselt matkale, kuna lund oli vähe. Selle asemel me mängisime õues oravaid ja otsisime tammetõrusid. Hiljem läksime sisse ja meile tutvustati loomi, kes elavad Schwarzwaldis ja natukene ka ajalugu. Minu arvates oli seal päris lõbus. Kui see sai läbi läksime lähedal olevasse söögikohta sööma. Sõime seal suppi, millel oli pisikene eesti maitse juures ja peale kokat. Sain seal tuttavaks veel ühe sakslasega. Järgmine asi, mida me tegime, muutis mu elu. Me olime teel Faschingule (karneval), mis toimus Freudenstadtis. See oli traditsiooniline nõidade paraad. Mul määriti seal mitu korda nägu ja puistati juustesse konfette. Üks sakslastest, kes minu juures seisis, sai kausi täis konfette endale peale. Kõike naljakam osa oli see, et üks Comeniuse itaallastest rööviti ära ja saadeti piinaposti, kus kordamööda löödi talle vastu tagumikku. Vaeseke.
Ma olen väga liigutatud sellest, et mu host oli nõus minuga tulema. Tõsiusklikuna oli ta tegelikult selle karnevali vastu.
Siis läksime koju – mu host hakkas õppima üht piiblijuttu, mida ta loeb noortele kristlastele ja mina panin kokku puslet, mis pidi pimedas helendama.Tema vend harjutas samal ajal pasunat, mis oli väga nauditav.
Oligi aeg minna veetma viimast õhtut koos. Koolis toimus karnevalidisko, õpilased olid kostüümides. Meie hostiga kandsime mütse ja päikeseprille.
Jõime seal õpilaste tehtud kokteile, tantsisime türgi tantsu, laulsime karaoket – tegime kõike, mis pähe tuli, tegime. Läks lausa palavaks.
Pärast diskot läksid kõik partnerid ja hostid läksid taas ja viimast kordaCity Life'i. See atmosfäär oli nii depressiivne seal. Vahepeal tahtsin nagu nutta – viimane õhtu Saksamaal.
Järgmisel hommikul olimegi tagasiteel Eestisse.
Minu peres olid ema, isa, kaks tütart (minu host kaasaarvatud) ja kaks poega. Alguses ma kartsin, et me ei saa eriti läbi, kuna ma pole kunagi sõbrustanud usklikega, aga mu ootused said ületatud. Me saime väga hästi läbi! Mu hosti perel oli inglise keel peaegu sama selge nagu minul ja nad otsustasid minu juures olekul ainult inglise keeles rääkida. Väga tore neist! Pereisa on ärimees, pereemast arvan, et ta on koduperenaine, sest ta oli alati kodus, kui me Elianega korraks majast läbi astusime. Eliane õde oli väga huvitav inimene. Reisi ajal ma sain tuttavaks ainult ühe vennaga, kes on tohutult pikk, aga sain palju teada teisest vennast. Ta oli õppinud Gambias paar aastat ja kindlasti ka igatseb seda maad. Maja on täis pilte gambialastest. All korrusel, kuhu ta kolib oma naisega paari kuu pärast, nägin ka tema arhitektuuri disaine ja need olid tohutud!
Maja oli väga armas,värvilt beebiroosa.
Nende korter oli väga omapärane ja kodune. Koridorist viis klaasuks söögituppa ja söögitoast sai minna kas kööki või elutuppa telekat, muusikat ja lauamänge mängima (Neil oli 4 suurt sahtlit lauamänge täis!) See tuba, kus mina magasin, oli mu hosti tuba. Tal oli nari sellest ajast, kus nende vend elas nendega ja ta pidi tuba õega jagama. Ta tuba oli väga huvitavalt omanäoliseks kujundatud.
Kui ma jõudsin peresse, sõime hostiga õhtust ja lippasime kohe minema - teiste hostide ja Comeniuse omadega kohtama. Eliane kaudu sain paljude ta sõpradega tuttavaks ja meie peamine teema oli Spongebob Schwammkoff(Käsnakalle Kantpüks). Meil oli palju rääkida!
Teisel päeval sõidutas pereisa meid kooli, sest meil oli raske kook ja teekann kaasas. Viisime need ära ja läksime muusikaklassi. Seal tegid kõik partnerid oma esitlusi ja kuna me tegime tähestiku järgi olime meie esimesed.Meil läks kõik sujuvalt.
Kõik said siis kokku ja me jalutasime jäähalli, kus me paar tundi uisutasime. Sain seal tuttavaks veel ühe toreda sakslasega, türklasega ja kõikide itaallastega. Me õpetasime pisut saksa tüdrukuga neid uisutama . Pärast läksime kooli tagasi ja hiljem läksime jälleCity Life'i (pubi-taoline koht).
Kolmandal päeval läksime Stuttgarti. Alguses külastasime Daimler-Benzi muuseumi. Meile anti pisikesed aparaadid kaela ja saadeti väga laheda liftiga ülakorrusele. Õppisin sealt päris palju autode ajaloost ja ka veel paljudest muudest asjadest (Tuubbeebi Inglismaalt ja John Travoltast algas disco fever). Kui kõik said ära vaadatud läksimeVfB-sse sööma. Mina, mu host ja Aimari host läksime istuma samasse lauda, kus istusid türklased. Enne toidu tulemist me rääkisime juttu, tegime salvrätikutest meriroose ja reidikaid. Lõpp-kokkuvõtteks, meil oli jumala lõbus!
Hiljem sõidutas meid buss ühe kiriku/muuseumi juurde ja meile anti 3 tundi šoppamiseks. Ma eriti palju ei ostnud, ainult T-särgi. Kõik tundus olevat seal kallis. Tagasiteel peaegu kõik, kes olid minu šoppamisgrupis, sõid jäätist. Päev lõppes taasCity Life'is. Koju minnes vaatasin tagasi ja nägin Baiersbronni imelist vaadet. Taevas oli väga tume, mis tegi vaate maagiliseks. Tuled mägede nõlvadel olid nagu maagia ise. Ma vaatasin seda paar minutit ja mõtlesin, et Eestis võiks ka midagi taolist kogeda.
Neljandal päeval oli minu arvates väga palju tegemist. Hommikul läksime kooli ja meil olid sakslastega tunnid. Minu esimene tund oli geograafia, kus ma rääkisin slaidiesitluse abil natuke Eestist ja meie koolist. Ma arvan, et meie kool sai tänu sellele päris palju fänne. Kui oli aeg plakatit teha, siis grupp saksa noori tõstsid käed üles ja hõiskasid „Estonia!“. See oli vahva! Teine tund oli mul puidutöö, kus tegin väga peene küünlahoidja.
Kui tunnid said läbi, läksime muusikaklassi, kus orkester ja saksa õpilased andsid meile pisikese kontserdi. Peale neid andis koolidirektor kõne ja hiljem linnapea ise. Pärast seda sõime ja läksime bussi ning sellega naaberlinna Freudenstadti, kus korraldati meile orienteerumismäng. Sellega
saime linnaga pisut lähemalt tutvuda.
Sel õhtul me ei läinud hostiga uuesti City Life'i nagu teised, vaid läksime ühe tüdruku juurde karaoket laulma. Nii palju laulsime, et järgmine päev mul oli hääl natuke ära.
Viiendal päeval oli mul lõbu tipuni! Kõigepealt läksime Ruhesteini. Pool meie grupist läksid matkale ja teine pool vaatas suusahüpet. Hiljem tuli vahetus. Me ei läinud päriselt matkale, kuna lund oli vähe. Selle asemel me mängisime õues oravaid ja otsisime tammetõrusid. Hiljem läksime sisse ja meile tutvustati loomi, kes elavad Schwarzwaldis ja natukene ka ajalugu. Minu arvates oli seal päris lõbus. Kui see sai läbi läksime lähedal olevasse söögikohta sööma. Sõime seal suppi, millel oli pisikene eesti maitse juures ja peale kokat. Sain seal tuttavaks veel ühe sakslasega. Järgmine asi, mida me tegime, muutis mu elu. Me olime teel Faschingule (karneval), mis toimus Freudenstadtis. See oli traditsiooniline nõidade paraad. Mul määriti seal mitu korda nägu ja puistati juustesse konfette. Üks sakslastest, kes minu juures seisis, sai kausi täis konfette endale peale. Kõike naljakam osa oli see, et üks Comeniuse itaallastest rööviti ära ja saadeti piinaposti, kus kordamööda löödi talle vastu tagumikku. Vaeseke.
Ma olen väga liigutatud sellest, et mu host oli nõus minuga tulema. Tõsiusklikuna oli ta tegelikult selle karnevali vastu.
Siis läksime koju – mu host hakkas õppima üht piiblijuttu, mida ta loeb noortele kristlastele ja mina panin kokku puslet, mis pidi pimedas helendama.Tema vend harjutas samal ajal pasunat, mis oli väga nauditav.
Oligi aeg minna veetma viimast õhtut koos. Koolis toimus karnevalidisko, õpilased olid kostüümides. Meie hostiga kandsime mütse ja päikeseprille.
Jõime seal õpilaste tehtud kokteile, tantsisime türgi tantsu, laulsime karaoket – tegime kõike, mis pähe tuli, tegime. Läks lausa palavaks.
Pärast diskot läksid kõik partnerid ja hostid läksid taas ja viimast kordaCity Life'i. See atmosfäär oli nii depressiivne seal. Vahepeal tahtsin nagu nutta – viimane õhtu Saksamaal.
Järgmisel hommikul olimegi tagasiteel Eestisse.
Minu Saksamaa - Mark Piirits
Minu kodu oli suur. Majas,kus ma elasin, oli 3 korrust.Mina elasin 2. korrusel ja minu võõrustaja oli minu toanaaber.Minu pere polnudki nii suur, nagu ma arvasin: minu peres oli isa,ema ja minu võõrustaja, aga temal oli veel 2 venda.Minu sõit kooli poole polnudki nii pikk,ma sain kooli autoga, aga koolist sõitsime trammiga või autoga.
Mina sain oma võõrustajaga väga hästi läbi, mul oli selline tunne, nagu me oleksime vennad.Minu keeleoskus oli piisav. Sain enamasti kõigest aru,kuigi olid ka mõned raskused , aga kui seletati veel kord, siis sain paremini aru.
Meie vaba aeg oli parim. Peale kooli läksime koju puhkama. Siis tegime õhtusööki ja pärast läksime pubisse aega veetma.Ühel õhtul läksime sõitma mäesuuskadega. Seal olid meiega kaasas veel Tauno ja tema võõrustaja.
Viimasel õhtul oli meil pidu koolis, kus õpilased olidkarnevaliriietuses.Mul oli ka kostüüm, millega peole läksin.
Minu jaoks oli uus see ,et toit ei ole sealsamasugune nagu meil. Seal on väga maitsvad saiad ja leivad, aga mulle meeldis kõige rohkem esimese päeva õhtusöök: me sõime kartulisalatit, mis oli ainult kartulitest, ningveel pelmeenisarnaseid asju, mis olid väga maitsvad.
Mulle meeldis ,et me saime ära käidud Stuttgardis Mercedes Benzi muuseumis, mis oli väga vahva. Sai nähtud vanemaid Mercedese mudeleid,mida ma pole elus näinud.
Freudenstadtis meeldis mulle kõige rohkem linnaralli, kus me pidime linnas ringi käima, objekte leidma ning küsitluslehti täitma.
Baiersbronnis meeldis mulle, et elu ei olnud nii lärmakas, vaid rahulik.Veel meeldis uisutamine.Kahju oli lahkuda, kuna me saime sakslastega väga hästi läbi ja ei olnud tahtmist koju minna. Ma läheksin heameelega sinna veel tagasi.
Mina sain oma võõrustajaga väga hästi läbi, mul oli selline tunne, nagu me oleksime vennad.Minu keeleoskus oli piisav. Sain enamasti kõigest aru,kuigi olid ka mõned raskused , aga kui seletati veel kord, siis sain paremini aru.
Meie vaba aeg oli parim. Peale kooli läksime koju puhkama. Siis tegime õhtusööki ja pärast läksime pubisse aega veetma.Ühel õhtul läksime sõitma mäesuuskadega. Seal olid meiega kaasas veel Tauno ja tema võõrustaja.
Viimasel õhtul oli meil pidu koolis, kus õpilased olidkarnevaliriietuses.Mul oli ka kostüüm, millega peole läksin.
Minu jaoks oli uus see ,et toit ei ole sealsamasugune nagu meil. Seal on väga maitsvad saiad ja leivad, aga mulle meeldis kõige rohkem esimese päeva õhtusöök: me sõime kartulisalatit, mis oli ainult kartulitest, ningveel pelmeenisarnaseid asju, mis olid väga maitsvad.
Mulle meeldis ,et me saime ära käidud Stuttgardis Mercedes Benzi muuseumis, mis oli väga vahva. Sai nähtud vanemaid Mercedese mudeleid,mida ma pole elus näinud.
Freudenstadtis meeldis mulle kõige rohkem linnaralli, kus me pidime linnas ringi käima, objekte leidma ning küsitluslehti täitma.
Baiersbronnis meeldis mulle, et elu ei olnud nii lärmakas, vaid rahulik.Veel meeldis uisutamine.Kahju oli lahkuda, kuna me saime sakslastega väga hästi läbi ja ei olnud tahtmist koju minna. Ma läheksin heameelega sinna veel tagasi.
Minu Saksamaa - Tauno Toome
Meie Saksamaa reis algas 22.veebruari varasel hommikutunnil. Olime kõik ,mina, Mark, Aimar, Allar ja Mari-Liis seda reisi juba väga oodanud. Ka õpetajad Airit ja Reet olid reisiks valmis. Väike reisiärevus tekkis meil lennujaamas, sest peale Mari-Liisi ja õpetajate polnud meie neli poissi veel kunagi lennukiga lennanud. Olles juba lennukil õhku tõusnud, siis tundsin väikset kergendust ning mõtlesin, et see lendamine polegi vist nii hull kui arvasin. Meil möödusid lennud väga hästi, lendasime Tallinnast Riiga ja sealt juba teise lennukiga Frankfurti .
Paraku ei lõpenud meie ärevus veel sugugi, sest meid ootas ees bussisõit ja siis juba kohtumine oma võõrustajatega. Iga kilomeetriga tundsin aina suuremat ärevust ja põnevust. Oli nii põnev täiesti tundmatu poisiga kohtuda ja tema perre viieks päevaks elama minna , see oli mulle täiesti uus kogemus.
Bussireis Frankfurdist Baiesbronni, mis oli meie reisi sihtkoht, möödus kiiresti, sest maastik oli imekena ja kevadine. Ühes ilusas asulas peatus buss ning olimegi kohale jõudnud. Nüüd ma olin veelgi rohkem põnevust täis ning kui meid hakkati kutsuma nimepidi. Kuulsin oma nime ning kohtusin oma võõrustajaga, kelleks oli Marcel. Saanud pisut tuttavaks, oli meil bussijaamast aeg lahkuda. Üsna kiiresti jõudsimegi autoga Marceli koju. Võtsime mu pagasi ja juba tervitaski mind selle pere ema soojalt ning koheselt tundsin väikest kergendust ja sain aru, et mul on väga võõrustajatega vedanud ja et ma oma võõrustajaks just Marceli sain. Me saime Marceliga kohe algusest peale väga hästi läbi, nagu oleksime me juba varemgi kohtunud ja tuttavad. Meil polnud mingeid arusaamatusi ega pingeid. Ta oli igati tore ja külalislahke. Õhtupoole sain tuttavaks oma võõrustaja vennaga ,kes oli samuti sõbralik ja hea huumorimeelega. Oma kodus näitas ta mulle kõik ilusasti ära, mis kuskil on ja juhatas mind oma tuppa, kus ma siis ööbisin neil viiel imetoredal päeval. Sellel õhtul tutvustasin end lähemalt ja ka võõrustaja pere kohta sain üpris palju teada.
Sellega meie esimene päev veel ei lõppenud, sest meie võõrustajad olid meid kõiki välja kutsunud. Algul läksime ühte pidulikumasse söögikohta, aga siis otsustati minna edasi ühte korraliku Saksamaa pubisse.See pubi, kuhu me läksime, oli üks suurem vaba aja veetmise koht. Nimelt Saksamaa noored käivad kõik pubides ning see on igati normaalne tegevus.Ning kui kellegil oli plaanis kuhugile Meie Saksamaa reis algas 22.veebruari varasel hommikutunnil. Olime kõik ,mina, Mark, Aimar, Allar ja Mari-Liis seda reisi juba väga oodanud. Ka õpetajad Airit ja Reet olid reisiks valmis. Väike reisiärevus tekkis meil lennujaamas, sest peale Mari-Liisi ja õpetajate polnud meie neli poissi veel kunagi lennukiga lennanud. Olles juba lennukil õhku tõusnud, siis tundsin väikset kergendust ning mõtlesin, et see lendamine polegi vist nii hull kui arvasin. Meil möödusid lennud väga hästi, lendasime Tallinnast Riiga ja sealt juba teise lennukiga Frankfurti .
Paraku ei lõpenud meie ärevus veel sugugi, sest meid ootas ees bussisõit ja siis juba kohtumine oma võõrustajatega. Iga kilomeetriga tundsin aina suuremat ärevust ja põnevust. Oli nii põnev täiesti tundmatu poisiga kohtuda ja tema perre viieks päevaks elama minna , see oli mulle täiesti uus kogemus.
Bussireis Frankfurdist Baiesbronni, mis oli meie reisi sihtkoht, möödus kiiresti, sest maastik oli imekena ja kevadine. Ühes ilusas asulas peatus buss ning olimegi kohale jõudnud. Nüüd ma olin veelgi rohkem põnevust täis ning kui meid hakkati kutsuma nimepidi. Kuulsin oma nime ning kohtusin oma võõrustajaga, kelleks oli Marcel. Saanud pisut tuttavaks, oli meil bussijaamast aeg lahkuda. Üsna kiiresti jõudsimegi autoga Marceli koju. Võtsime mu pagasi ja juba tervitaski mind selle pere ema soojalt ning koheselt tundsin väikest kergendust ja sain aru, et mul on väga võõrustajatega vedanud ja et ma oma võõrustajaks just Marceli sain. Me saime Marceliga kohe algusest peale väga hästi läbi, nagu oleksime me juba varemgi kohtunud ja tuttavad. Meil polnud mingeid arusaamatusi ega pingeid. Ta oli igati tore ja külalislahke. Õhtupoole sain tuttavaks oma võõrustaja vennaga ,kes oli samuti sõbralik ja hea huumorimeelega. Oma kodus näitas ta mulle kõik ilusasti ära, mis kuskil on ja juhatas mind oma tuppa, kus ma siis ööbisin neil viiel imetoredal päeval. Sellel õhtul tutvustasin end lähemalt ja ka võõrustaja pere kohta sain üpris palju teada.
Sellega meie esimene päev veel ei lõppenud, sest meie võõrustajad olid meid kõiki välja kutsunud. Algul läksime ühte pidulikumasse söögikohta, aga siis otsustati minna edasi ühte korraliku Saksamaa pubisse.See pubi, kuhu me läksime, oli üks suurem vaba aja veetmise koht. Nimelt Saksamaa noored käivad kõik pubides ning see on igati normaalne tegevus.Ning kui kellegil oli plaanis kuhugi minna, siis polnud põhjust küsida, kuhu - ikka pubisse.
Reisi käigus saime palju Saksamaad ja sealseid kombeid tundma. Ka sealne loodus jättis meile sügava mulje, sest mägismaa ja kaunid vaated olid väga ilusad. Saime tutvuda nende rahvussöökidega. Nii võõrustaja pere kui korraldatud ekskursioonid tutvustasid igati seda toredat rahvast ja riiki.
Kõige rohkem meeldis mulle vast mäesuusatamine, sest se oli mul esimene kord ja meil oli vägev seltskond ning nalja sai ikka päris kõvasti.
Loodetavasti näen ma tulevikus veel oma saksa perekonda - kahte venda Marcelit ja Sörenit ning vanemaid Hansu ja Ulit.
Paraku ei lõpenud meie ärevus veel sugugi, sest meid ootas ees bussisõit ja siis juba kohtumine oma võõrustajatega. Iga kilomeetriga tundsin aina suuremat ärevust ja põnevust. Oli nii põnev täiesti tundmatu poisiga kohtuda ja tema perre viieks päevaks elama minna , see oli mulle täiesti uus kogemus.
Bussireis Frankfurdist Baiesbronni, mis oli meie reisi sihtkoht, möödus kiiresti, sest maastik oli imekena ja kevadine. Ühes ilusas asulas peatus buss ning olimegi kohale jõudnud. Nüüd ma olin veelgi rohkem põnevust täis ning kui meid hakkati kutsuma nimepidi. Kuulsin oma nime ning kohtusin oma võõrustajaga, kelleks oli Marcel. Saanud pisut tuttavaks, oli meil bussijaamast aeg lahkuda. Üsna kiiresti jõudsimegi autoga Marceli koju. Võtsime mu pagasi ja juba tervitaski mind selle pere ema soojalt ning koheselt tundsin väikest kergendust ja sain aru, et mul on väga võõrustajatega vedanud ja et ma oma võõrustajaks just Marceli sain. Me saime Marceliga kohe algusest peale väga hästi läbi, nagu oleksime me juba varemgi kohtunud ja tuttavad. Meil polnud mingeid arusaamatusi ega pingeid. Ta oli igati tore ja külalislahke. Õhtupoole sain tuttavaks oma võõrustaja vennaga ,kes oli samuti sõbralik ja hea huumorimeelega. Oma kodus näitas ta mulle kõik ilusasti ära, mis kuskil on ja juhatas mind oma tuppa, kus ma siis ööbisin neil viiel imetoredal päeval. Sellel õhtul tutvustasin end lähemalt ja ka võõrustaja pere kohta sain üpris palju teada.
Sellega meie esimene päev veel ei lõppenud, sest meie võõrustajad olid meid kõiki välja kutsunud. Algul läksime ühte pidulikumasse söögikohta, aga siis otsustati minna edasi ühte korraliku Saksamaa pubisse.See pubi, kuhu me läksime, oli üks suurem vaba aja veetmise koht. Nimelt Saksamaa noored käivad kõik pubides ning see on igati normaalne tegevus.Ning kui kellegil oli plaanis kuhugile Meie Saksamaa reis algas 22.veebruari varasel hommikutunnil. Olime kõik ,mina, Mark, Aimar, Allar ja Mari-Liis seda reisi juba väga oodanud. Ka õpetajad Airit ja Reet olid reisiks valmis. Väike reisiärevus tekkis meil lennujaamas, sest peale Mari-Liisi ja õpetajate polnud meie neli poissi veel kunagi lennukiga lennanud. Olles juba lennukil õhku tõusnud, siis tundsin väikset kergendust ning mõtlesin, et see lendamine polegi vist nii hull kui arvasin. Meil möödusid lennud väga hästi, lendasime Tallinnast Riiga ja sealt juba teise lennukiga Frankfurti .
Paraku ei lõpenud meie ärevus veel sugugi, sest meid ootas ees bussisõit ja siis juba kohtumine oma võõrustajatega. Iga kilomeetriga tundsin aina suuremat ärevust ja põnevust. Oli nii põnev täiesti tundmatu poisiga kohtuda ja tema perre viieks päevaks elama minna , see oli mulle täiesti uus kogemus.
Bussireis Frankfurdist Baiesbronni, mis oli meie reisi sihtkoht, möödus kiiresti, sest maastik oli imekena ja kevadine. Ühes ilusas asulas peatus buss ning olimegi kohale jõudnud. Nüüd ma olin veelgi rohkem põnevust täis ning kui meid hakkati kutsuma nimepidi. Kuulsin oma nime ning kohtusin oma võõrustajaga, kelleks oli Marcel. Saanud pisut tuttavaks, oli meil bussijaamast aeg lahkuda. Üsna kiiresti jõudsimegi autoga Marceli koju. Võtsime mu pagasi ja juba tervitaski mind selle pere ema soojalt ning koheselt tundsin väikest kergendust ja sain aru, et mul on väga võõrustajatega vedanud ja et ma oma võõrustajaks just Marceli sain. Me saime Marceliga kohe algusest peale väga hästi läbi, nagu oleksime me juba varemgi kohtunud ja tuttavad. Meil polnud mingeid arusaamatusi ega pingeid. Ta oli igati tore ja külalislahke. Õhtupoole sain tuttavaks oma võõrustaja vennaga ,kes oli samuti sõbralik ja hea huumorimeelega. Oma kodus näitas ta mulle kõik ilusasti ära, mis kuskil on ja juhatas mind oma tuppa, kus ma siis ööbisin neil viiel imetoredal päeval. Sellel õhtul tutvustasin end lähemalt ja ka võõrustaja pere kohta sain üpris palju teada.
Sellega meie esimene päev veel ei lõppenud, sest meie võõrustajad olid meid kõiki välja kutsunud. Algul läksime ühte pidulikumasse söögikohta, aga siis otsustati minna edasi ühte korraliku Saksamaa pubisse.See pubi, kuhu me läksime, oli üks suurem vaba aja veetmise koht. Nimelt Saksamaa noored käivad kõik pubides ning see on igati normaalne tegevus.Ning kui kellegil oli plaanis kuhugi minna, siis polnud põhjust küsida, kuhu - ikka pubisse.
Reisi käigus saime palju Saksamaad ja sealseid kombeid tundma. Ka sealne loodus jättis meile sügava mulje, sest mägismaa ja kaunid vaated olid väga ilusad. Saime tutvuda nende rahvussöökidega. Nii võõrustaja pere kui korraldatud ekskursioonid tutvustasid igati seda toredat rahvast ja riiki.
Kõige rohkem meeldis mulle vast mäesuusatamine, sest se oli mul esimene kord ja meil oli vägev seltskond ning nalja sai ikka päris kõvasti.
Loodetavasti näen ma tulevikus veel oma saksa perekonda - kahte venda Marcelit ja Sörenit ning vanemaid Hansu ja Ulit.
Sunday, March 13, 2011
Viimasel õhtul oli koolis õpilastele karnevali jätkuna pidu. Olid maskid ja kostüümid ja tuli ka esineda ja muidu melu kaasa teha.
Ja lõpuks siis lahkumishommik: soomlastele veerand tundi varem, nemad sõitsid Stuttgarti lennujaama. Ülejäänud seltskond lahkus koos sama bussiga Frankfurti.Nii et saime veel veidi aega koos olla ja Hispaania kohtumiseks plaane teha.
Viimane pilt õpetajatest on tehtud meie hubase ja koduse hotelli ees. Kahjuks ei ole meie seas Birgitit, kes tuli pisut hiljem meiega hüvasti jätma.Aitäh talle ja kõikidele teistele, kes meie nädala Saksamaal huvitavaks ja mõnusaks tegid.
Ja meie viimane õhtupoolik möödus taas Freudenstadtis, kuhu läksime vaatama vastlakarnevali.Erinevalt meist tähistab suur osa Euroopast vastlaid suure karnevali ja rongkäiguga.On suur möll ja melu ja kostüüme ning maske võetakse ikka tõsiselt, need on läbi mõeldud kuni jalanõudeni.On tõmbekeskused- linnad, kuhu selleks ajaks tuleb kokku sadu ja tuhandeid inimesi.
Seetõttu toimuski Freudenstadtis nn. eelkarneval. Et muidu õigel päeval jookseks rahvas ehk mujale vaatama.Meile öeldi, et me ei saa siin pooltki näha sellest, milline üks õige karneval olema peab. Aga ma usun, et meile aitas sellestki.
Igal pool on kombed veidi erinevad. Siinkandis tegutsevad narriklubid - kinnised tsunfti põhimõttel tegutsevad klubid, kellel on oma kindlad lipud ja logod ning kostüümid. Ei ole nii, et inimene rahva hulgast riietub Miki-Hiireks ja läheb rongkäiku.Keegi ei keela muidugi pealtvaatajail kostüümis või maskis olla ja neidki oli palju, ka väikseid lapsi. Oligi tuldud ka perekonniti. Ja paraadil marssivail-tantsivail-laulvail tontidel olid ka tihti lapsed ühes.
Tondid-nõiad armastavad kimbutada pealtvaatajaid, eriti noori tüdrukuid. Sageli aetakse neid taga või tiritakse kaasa. Või võetakse ketsipaelad ära ja tagasi neid ei saa.
Mõne tunni möödudes saab paraad läbi ja endised nõiad ning tondid, maskid peast võetud, hängivad linna vahel ja peavad kindlates kohtades pidu edasi. Otsemaid on aga kohal tänavapuhastajad, kes likvideerivad seda sodi, mis paraadi käigus maha loobiti.
Muide, kõige integreerunum õpilane kõikide gruppide peale kokku oli meie Mari-Liis, kes varsti oli sukeldunud suhtlemisse erinevate maade erinevate õpilastega, nii et meil oli vahel raskusi tema teiste hulgast kätteleidmisega - tal oli kogu aeg tegemist.Peale inglise keele, mis tal niikuinii on väga hea, õppis ta ka agarasti saksa keelt.Tubli, Mari-Liis! Aga ka meie teised õpilased said hakkama ja võtsid kõigest osa.
Kuna meie projekti teema on seotud keskkonnaga, püütakse igal kohtumisel korraldada ka loodusüritusi. Nii ka meie viimane päev, mille veetsime Ruhesteinis. Kõigepealt vaatasime natuke suusahüppemäel noorsportlaste võistlust.Kuna kõik nõlvad olid jõuliselt lumest sulama hakanud, siis kasutati siin kunstlund.
Siis olime loodusmajas, mis oli ühtlasi natuke ka muuseum -looduse ja metsa muutumine ja kujunemine, inimtegevus ja metsakasutus.Kohaliku loodusemehe hariva jutu teemaks oli loomade tegevus talvel - kes magab talveund ja kes mitte.Pärast seda tegime läbi matkaraja looduskaitsealal. Ronisime jälle mäkke ja lund seal veel jätkus. Uurisime kohalikke puuliike - nulud ja kuused; nägime puud, mille otsas metsis istuda armastab; see piirkond ongi ka metsise kaitseala.
Õhtupooliku sisustamiseks oli meie jaoks välja mõeldud orienteerumismäng naaberlinnas Freudenstadtis.Freudenstadt on Baiersbronnist suurem ja väidetavalt on seal Saksamaa suurim Marktplatz ehk turuplats. Linn on ilus ja seal on palju vaadata, aga meie pidime seda tegema, otsides vastuseid küsitluslehele. Leida tuli poode ja poes mõne kauba hind, või lugeda üle, mitu kaart on turuplatsi ümbritsevatel ehitistel kokku. Või mis on kirjutatud kiriku ees seisvale sambale.
Noh- mõned olid siin entusiastlikumad, mõned vähem; aga osalt rikkus hea kavatsuse ära mägedelt vähehaaval allalaskuv udu. Mida madalamale ta laskus, seda kehvem oli nähtavus ja niiskus tungis tõesti üdini - hullem kui meie sombuste ilmadega. See pidigi olema Schwarzwaldi tüüpiline talveilm! Mingil hetkel sai meile sellest küllalt ja me läksime kohvipoodi sooja. Kohvipoed on siin mõnusad ja maiasmokkadele on palju ahvatlusi. Ja mis peaasi- neid kohvipoode ja pagariärisid on tõesti uskumatult palju!
Uus päev oli töisem ja asjalikum.Selle veetsime koolis.Õpilased viibisid tundides- sport, muusika, geograafia, saksa või prantsuse keel. Geograafiatunniks paluti kaasa võtta oma maad tutvustavaid materjale. Meie Mari-Liisil need ka olid ja ta sai oma ülesandega kenasti hakkama.
Projektitegevusena oli ette nähtud meisterdamine tööõpetuse klassis.Kohalik traditsioon on puidust ja vineerist kõikvõimalike esemete valmistamine ja selles on nad osavad. Koguni nii osavad, et suudavad õhkõhukesest vineerist teha kauneid õnnitluskaarte.
Vineerist saega kujundi väljasaagimine ja selle lihvimine oligi õpilaste ülesandeks.
Õpetajatele pakuti õhtul ekstreemi. Natukene. Meie õhtusöök ootas meid üleval 770 m kõrguse mäe otsas ja sinna tuli meil õhtul pimedas minema hakata. Tõrvikutega. Soovijaid vedas küll ka "laibaauto", aga enamik arvas, et tuleb jalgsiminek ära proovida.Ja kuna kohalikud õpetajad paistsid teadvat, mida nad teevad, ega olnud neil kellelgi erilist alpinistivarustust, siis uskusime, et ega meid liialt proovile ei panda. Aga minek oli tore küll - ikka suht kottpime, mööda mäeveeru kulgevat teed, metsa vahel ja mööda lund.Mõni pikem tõus võttis ikka küllalt võhmale, aga siis tuli veel mõni sõbralik saksa kolleeg ja pidas oma kohuseks small talk´i arendada.
Ülesjõudmine oli vaeva väärt -ees ootas valgustatud puust Hütte - just hütt, kena söögikoht. Siinkandis on alati tegeldud metsa, puude ja puiduga. Puidust asju on ikka palju. Nii mõistetav ju meilegi.
Ääretult maitsvate söökide juures oli ääretult hubane, sõbralik ja südamlik seltskond.Saksa õpetajad on rõõmsameelsed ja neil on tuntavalt hea meeskond. See oli parem, kui me loota osanuksime.
Vägevaim tõmbenumber oli aga vaieldamatult Mercedes Benzi muuseum. Juba hoone ise on eriline ja ekspositsioon ning liikumine muuseumis on väga põnevalt korraldatud. Kõigepealt tuleb liftiga sõita päris üles ja siis jalgsi korruseidpidi allapoole tulema hakata.Ikka vanast ajast kuni tänapäeva. Vana aeg algab aga üleval tipus kõigepealt hobusega!
Peale huvitavate eksponaatide kulgeb samas ka ülevaade ajaloost - kõik, mis vastaval ajaperioodil Saksamaal või maailmas toimunud.Palju vanu huvitavaid fotosid.Kõikvõimalike mootorsõidukite kõrval ka näiteks väljapanek reisiva härrasmehe tarbeesemetest või vanaaegne piknikukohver. Ja ei puudu ka lennuk!
Selles hoones võiks tõesti veeta päeva- igaüks leiaks midagi huvitavat, ka tehnikakaugem inimene.Loomulikult ei puudu siit ka interaktiivsed tegevused.
Ühe päeva veedame alati mõnes teises linnas. Selleks oli seekord Stuttgart.Teel sinna saime imetleda kauneid vaateid ja sõita ka taas kord tunneleist läbi. Tuli Itaalia ja Alpid meelde.Kõrgused ei ole muidugi võrreldavad- Schwarzwaldi mäed on 600 -1000 m ja metsased. Aga lauskmaainimesele ongi kuidagi inimlikum mõõde.
Stuttgart sai Teise maailmasõja ajal kõvasti kannatada.Linnasüdames siiski vanu hooneid oli ja käisime ka kirikus sees.Pildistama sundis kiriku ukse käepide.
Subscribe to:
Posts (Atom)