Viimasel õhtul oli koolis õpilastele karnevali jätkuna pidu. Olid maskid ja kostüümid ja tuli ka esineda ja muidu melu kaasa teha.
Ja lõpuks siis lahkumishommik: soomlastele veerand tundi varem, nemad sõitsid Stuttgarti lennujaama. Ülejäänud seltskond lahkus koos sama bussiga Frankfurti.Nii et saime veel veidi aega koos olla ja Hispaania kohtumiseks plaane teha.
Viimane pilt õpetajatest on tehtud meie hubase ja koduse hotelli ees. Kahjuks ei ole meie seas Birgitit, kes tuli pisut hiljem meiega hüvasti jätma.Aitäh talle ja kõikidele teistele, kes meie nädala Saksamaal huvitavaks ja mõnusaks tegid.

Ja meie viimane õhtupoolik möödus taas Freudenstadtis, kuhu läksime vaatama vastlakarnevali.Erinevalt meist tähistab suur osa Euroopast vastlaid suure karnevali ja rongkäiguga.On suur möll ja melu ja kostüüme ning maske võetakse ikka tõsiselt, need on läbi mõeldud kuni jalanõudeni.On tõmbekeskused- linnad, kuhu selleks ajaks tuleb kokku sadu ja tuhandeid inimesi.
Seetõttu toimuski Freudenstadtis nn. eelkarneval. Et muidu õigel päeval jookseks rahvas ehk mujale vaatama.Meile öeldi, et me ei saa siin pooltki näha sellest, milline üks õige karneval olema peab. Aga ma usun, et meile aitas sellestki.
Igal pool on kombed veidi erinevad. Siinkandis tegutsevad narriklubid - kinnised tsunfti põhimõttel tegutsevad klubid, kellel on oma kindlad lipud ja logod ning kostüümid. Ei ole nii, et inimene rahva hulgast riietub Miki-Hiireks ja läheb rongkäiku.Keegi ei keela muidugi pealtvaatajail kostüümis või maskis olla ja neidki oli palju, ka väikseid lapsi. Oligi tuldud ka perekonniti. Ja paraadil marssivail-tantsivail-laulvail tontidel olid ka tihti lapsed ühes.
Tondid-nõiad armastavad kimbutada pealtvaatajaid, eriti noori tüdrukuid. Sageli aetakse neid taga või tiritakse kaasa. Või võetakse ketsipaelad ära ja tagasi neid ei saa.
Mõne tunni möödudes saab paraad läbi ja endised nõiad ning tondid, maskid peast võetud, hängivad linna vahel ja peavad kindlates kohtades pidu edasi. Otsemaid on aga kohal tänavapuhastajad, kes likvideerivad seda sodi, mis paraadi käigus maha loobiti.

Muide, kõige integreerunum õpilane kõikide gruppide peale kokku oli meie Mari-Liis, kes varsti oli sukeldunud suhtlemisse erinevate maade erinevate õpilastega, nii et meil oli vahel raskusi tema teiste hulgast kätteleidmisega - tal oli kogu aeg tegemist.Peale inglise keele, mis tal niikuinii on väga hea, õppis ta ka agarasti saksa keelt.Tubli, Mari-Liis! Aga ka meie teised õpilased said hakkama ja võtsid kõigest osa.

Kuna meie projekti teema on seotud keskkonnaga, püütakse igal kohtumisel korraldada ka loodusüritusi. Nii ka meie viimane päev, mille veetsime Ruhesteinis. Kõigepealt vaatasime natuke suusahüppemäel noorsportlaste võistlust.Kuna kõik nõlvad olid jõuliselt lumest sulama hakanud, siis kasutati siin kunstlund.
Siis olime loodusmajas, mis oli ühtlasi natuke ka muuseum -looduse ja metsa muutumine ja kujunemine, inimtegevus ja metsakasutus.Kohaliku loodusemehe hariva jutu teemaks oli loomade tegevus talvel - kes magab talveund ja kes mitte.Pärast seda tegime läbi matkaraja looduskaitsealal. Ronisime jälle mäkke ja lund seal veel jätkus. Uurisime kohalikke puuliike - nulud ja kuused; nägime puud, mille otsas metsis istuda armastab; see piirkond ongi ka metsise kaitseala.

Õhtupooliku sisustamiseks oli meie jaoks välja mõeldud orienteerumismäng naaberlinnas Freudenstadtis.Freudenstadt on Baiersbronnist suurem ja väidetavalt on seal Saksamaa suurim Marktplatz ehk turuplats. Linn on ilus ja seal on palju vaadata, aga meie pidime seda tegema, otsides vastuseid küsitluslehele. Leida tuli poode ja poes mõne kauba hind, või lugeda üle, mitu kaart on turuplatsi ümbritsevatel ehitistel kokku. Või mis on kirjutatud kiriku ees seisvale sambale.
Noh- mõned olid siin entusiastlikumad, mõned vähem; aga osalt rikkus hea kavatsuse ära mägedelt vähehaaval allalaskuv udu. Mida madalamale ta laskus, seda kehvem oli nähtavus ja niiskus tungis tõesti üdini - hullem kui meie sombuste ilmadega. See pidigi olema Schwarzwaldi tüüpiline talveilm! Mingil hetkel sai meile sellest küllalt ja me läksime kohvipoodi sooja. Kohvipoed on siin mõnusad ja maiasmokkadele on palju ahvatlusi. Ja mis peaasi- neid kohvipoode ja pagariärisid on tõesti uskumatult palju!

Pärast lõunat kooli sööklas toimus aulas pidulik aktus, kus meile esines õpilasorkester ja tervituskõne pidasid kooli direktriss proua Dieskau ning Baiersbronni linnapea.See oli ka hetk, kus jagada kingitusi ning meeneid.

Uus päev oli töisem ja asjalikum.Selle veetsime koolis.Õpilased viibisid tundides- sport, muusika, geograafia, saksa või prantsuse keel. Geograafiatunniks paluti kaasa võtta oma maad tutvustavaid materjale. Meie Mari-Liisil need ka olid ja ta sai oma ülesandega kenasti hakkama.
Projektitegevusena oli ette nähtud meisterdamine tööõpetuse klassis.Kohalik traditsioon on puidust ja vineerist kõikvõimalike esemete valmistamine ja selles on nad osavad. Koguni nii osavad, et suudavad õhkõhukesest vineerist teha kauneid õnnitluskaarte.
Vineerist saega kujundi väljasaagimine ja selle lihvimine oligi õpilaste ülesandeks.

Õpetajatele pakuti õhtul ekstreemi. Natukene. Meie õhtusöök ootas meid üleval 770 m kõrguse mäe otsas ja sinna tuli meil õhtul pimedas minema hakata. Tõrvikutega. Soovijaid vedas küll ka "laibaauto", aga enamik arvas, et tuleb jalgsiminek ära proovida.Ja kuna kohalikud õpetajad paistsid teadvat, mida nad teevad, ega olnud neil kellelgi erilist alpinistivarustust, siis uskusime, et ega meid liialt proovile ei panda. Aga minek oli tore küll - ikka suht kottpime, mööda mäeveeru kulgevat teed, metsa vahel ja mööda lund.Mõni pikem tõus võttis ikka küllalt võhmale, aga siis tuli veel mõni sõbralik saksa kolleeg ja pidas oma kohuseks small talk´i arendada.
Ülesjõudmine oli vaeva väärt -ees ootas valgustatud puust Hütte - just hütt, kena söögikoht. Siinkandis on alati tegeldud metsa, puude ja puiduga. Puidust asju on ikka palju. Nii mõistetav ju meilegi.
Ääretult maitsvate söökide juures oli ääretult hubane, sõbralik ja südamlik seltskond.Saksa õpetajad on rõõmsameelsed ja neil on tuntavalt hea meeskond. See oli parem, kui me loota osanuksime.

Vägevaim tõmbenumber oli aga vaieldamatult Mercedes Benzi muuseum. Juba hoone ise on eriline ja ekspositsioon ning liikumine muuseumis on väga põnevalt korraldatud. Kõigepealt tuleb liftiga sõita päris üles ja siis jalgsi korruseidpidi allapoole tulema hakata.Ikka vanast ajast kuni tänapäeva. Vana aeg algab aga üleval tipus kõigepealt hobusega!
Peale huvitavate eksponaatide kulgeb samas ka ülevaade ajaloost - kõik, mis vastaval ajaperioodil Saksamaal või maailmas toimunud.Palju vanu huvitavaid fotosid.Kõikvõimalike mootorsõidukite kõrval ka näiteks väljapanek reisiva härrasmehe tarbeesemetest või vanaaegne piknikukohver. Ja ei puudu ka lennuk!
Selles hoones võiks tõesti veeta päeva- igaüks leiaks midagi huvitavat, ka tehnikakaugem inimene.Loomulikult ei puudu siit ka interaktiivsed tegevused.

Ühe päeva veedame alati mõnes teises linnas. Selleks oli seekord Stuttgart.Teel sinna saime imetleda kauneid vaateid ja sõita ka taas kord tunneleist läbi. Tuli Itaalia ja Alpid meelde.Kõrgused ei ole muidugi võrreldavad- Schwarzwaldi mäed on 600 -1000 m ja metsased. Aga lauskmaainimesele ongi kuidagi inimlikum mõõde.
Stuttgart sai Teise maailmasõja ajal kõvasti kannatada.Linnasüdames siiski vanu hooneid oli ja käisime ka kirikus sees.Pildistama sundis kiriku ukse käepide.

Pärast edukat projektihommikut ja lõunasööki oli võimalus veeta vaba aega uisutades. Jäähallini oli paras maa jalutada ja ümbrust pildistada ning seda saime ka hiljem omal käel teha.

Meid võttis vastu Richard von Weizsäckeri nim Gümnaasium, kus meie õpilased tegid oma projektiesitlused ja kus näitasime ka 1.klassi õpilaste teemakohast animafilmi, mis sai suure menu osaliseks.Meile tundus, et olime eriti täpselt teemast kinni pidanud ja meie esitluste vastu tunti huvi. Näiteks esitati meile küsimusi seoses meie hiite teemaga.
Õpetajate projektikoosolekud toimusid tavapärases korras. Arutusele tuli ka eelseisev kohtumine Hispaanias, mis on ju üsna varsti. Ja kuna see on viimane kohtumine ja projekt saab läbi, siis siin meil ka arutamist jätkus.

Saksamaa ja Baiersbronn

Kaunis Schwarzwaldi mäestikus Edela-Saksamaal me selle projektinädala veetsime.Kevadine, kohati lumine, kohati kuiv. Linnulaul ja kevadlilled.Otsisime käokelli ja kirsitorti- kohalikud spetsialiteedid. Kirsitordi proovisime ära, käokelli aga imetlesime vaateaknalt.

Siin on kõike, mis Saksamaa armsaks teeb: metsased mäed, linnakesed ja külad sõrestikmajadega. Sindlikatused, aga meie hämminguks ka sindlitega kaetud seinad, ja mitte vähe. Igas õues ja vaata et igal rõdul on linnumajakene. Õdusad ja kenad hooned. Hästi palju pagariärisid ja kohvikuid. Ja kindlasti on nad hommikul vara lahti, nii et oma sooja värske leiva-saia ikka kätte saaksid.Üldse on palju väike-ettevõtteid- hotellid ja võõrastemajad, lihakarnid jne.jne. - heal traditsioonilisel moel. Ja igal pool on õdus - saksa korraarmastus ei ole nii totaalne, nagu meile tundub. Või siis on mängus piirkondlikud erinevused- Saksamaa ei ole ju igal pool ühesugune. Igatahes ei ole probleemiks kass hotelli vastuvõturuumis või külastajate peale haukuv koer söögisaalis.Ja Jumal tänatud!
Saksa toidud on just nii maitsvad,nagu võis arvata; suurim üllatus oli aga, et kõige maitsvamad toorsalatid seni leidsime just siit Baiersbronnist.Hommikukohv on traditsiooniliselt valmistatud ja ülihea ning sinna juurde serveeritakse naturaalset koort koorekannus.Jälle nagu vanadel headel aegadel. Miks mõnel pool neid asju ikka väärtustada osatakse?