Ja sellega peaks meie miniprojekti tegevus olema suuremas osas kajastatud. Jäänud on nädalake koolivaheaega, siis veel nädalake koolis - ja lähebki sõit Istanbuli poole. Siis aga on juba uued jutud pajatada.

Villane on soe ja lahe

Meie kliimas on villased esemed asendamatud. Mis siis, et rahvuslikke kindaid on viimasel ajal küll poekindad asendamas. Siiski väga külma ilmaga tuleb nii mõnelegi meelde, et tal on olemas kaunid esiemade mustritega ja soojad käpikud.Niisiis väike show ka kinnastega.

Natuke täienduseks

Materjalid on koos ja suurelt osalt valmis- jäänud on veel natuke viimistleda ja siin-seal täiendada.Leidsime veel pilte saagikoristusest Kairiti kodus. Ka film on valmis ja ootab veel subtiitreid.

Viimane söömaaeg sel pikal õhtul. Pannkooke sõime traditsiooniliselt moosiga. Selleks oli õpetaja Anneli tehtud vaarikamoos, mis oli pööraselt maitsev. Kena õhtu lõpetus, mis oldi igati ära teenitud.

Pannkoogitainas tehti, kasutades nii nisu- kui kamajahu, mis andis kookidele eriliselt huvitava maitse.Allar demonstreeris küpsetamisel oma osavust- näha, et seda tööd on ta tihti teinud.

Tegelikult ei olnud see veel kõik. Kuna meil oligi üritus mõeldud koolis ööbimisega, siis oli õhtu veel noor ja kuigi kõhud olid liigagi täis, siis mõne aja pärast mahtus sinna jälle üht-teist. Pannkooke nimelt. Allar pidi ju pannkooke tegema! Kui köök koristatud ja osa inimesi oma aega muu tegevusega sisustamas, tuli Allari kord. See oli tõesti nüüd viimane söögitegu ja üht-teist sellest jäi alles ka hommikusöögiks.

Kõik see tegemine võttis päris kaua aega ja rahvas oli üsna näljas.Seda suurem oli rõõm lõpuks laua ümber istuda! Kõik toidud olid täiesti söödavad, nii et rahul olid nii tegijad ise kui kõik ülejäänud.

Janek ja Tauno tegid seenepüreesuppi- metsaseened ja rõõsk koor.

Getriin,Aimar ja Mari-Liis tegid toorsalati peedist,porgandist ja kaalikast.

Ja nüüd siis ikka puder ise: kartulid, Lõuna-Eesti tang, piim, pruunistatud liha.

Jane ja mulgipuder

Enne oli ikka vaja kartuleid koorida!

Ja algas leivategu- juuretis oli selleks eelnevalt varutud. Leivategija oli Sten, kellele Allar vahepeal abiks oli ja õpetaja Airiti näpunäited kulusid ka ikka marjaks ära.

Suur söögitegu

9.novembril oodatakse meid Türgis Istanbulis.Sinna siis võtame jälle kaasa oma materjalid, mida esitleda.
8.ja 9.klassi õpilased tegid seekord videofilmi sügisesest kartulivõtust ja aedviljade koristamisest. Selleks külastati klassiõe kodu, kus need tööd just tegemisel. Aidati kaasa ja filmiti ning lahke pererahvas andis kaasa veel korvitäie aiasaadusi.
Sest pärast läks kooli õppeköögis suureks söögitegemiseks - valmisid traditsioonilised eesti toidud.Küpsetati leiba, tehti mulgiputru ning toorsalatit, seenesuppi ja pannkooke moosiga. Õhtu oli pikk ja töörohke, aga töö kiitis tegijaid ning hilisõhtul oli laua ümber palju väga näljaseid, kuid rõõmsaid inimesi. Toidud olid tõepoolest vägagi söödavad.
Nagu öeldud, käib tänapäeval söögitegemine ikka enamasti kaasaegsete kodumasinatega ja moodsa inimese maitse- eelistused on ehk sellevõrra muutunud, et me ei taha enam väga rasvast - mulgiputru näiteks ei pea just pekilihaga tegema. Aga see ei muuda põhilist!

Kliima ja elustiil

Pärast pikka kuuma suve on käes Comeniuse projekti teine aasta ja ees veel miniprojekte ning kolm kohtumist.
Seekordse miniprojekti nimi on "Climate and lifestyle" ehk kuidas on kliima läbi aegade mõjutanud kohalikku elu ja olmet ning kombeid. Sobiv teema rahvusvahelisele koostööprojektile, õppimaks tundma teiste rahvaste elu-olu.
8.ja 9. klassi õpilaste eestvedamisel oleme uurinud ning teadvustanud omaenda elu, mõelnud, mis meile siin põhjamaises maailmanurgas oluline on ja kuidas see võiks paista teiste kultuuride esindajate silmis. Mõnda asja oleme harjunud enesestmõistetavaks pidama. Meie maailmanägemist ja mõtlemist avardabki see, kui püüame oma elu vaadelda teiste silmadega- kõik ei ela ega pea elama nii nagu meie ja ellujäämiseks on sajandite jooksul igal rahval kujunenud välja oma kavalad nipid.
Meil on alles ja elus palju vanu harjumusi ja kombeid, mis on end pika aja jooksul õigustanud. Me sõltume oma neljast aasta-ajast. Kuna talv on neist kõige pikem ja karmim, siis õieti on meie elustiil olnud tegelikult valmisolek raskeks aastaajaks- muudel aegadel on põhiaur ju läinud ikka talveks valmistumiseks. Küttepuude varumine. Aia- ja põlluviljade kasvatamine. Heinategu.Metsaandide kogumine. Soojad riided. Hoidised. Ja kogu hoolikusele ja kogemustele vaatamata teame, et ikka kippus vanasti kevadel varusid nappima ja esimesi rohelisi liblesid oodati pikisilmi.
Talvel peavad meil olema lumelabidad. Autodel peavad olema talverehvid ja arukal autojuhil on ka talvel autos labidas ja isegi liivakott.
Meie põhjamaisesse hinge on sisse kodeeritud kevadeootus. See on kujundanud meie iseloomu.Sellest räägivad meie laulud ja luuletused.
On meidki muutuste tuuled mõjutanud. Paljud ei varu enam midagi, sest poest saab niigi kõike. Aeda on peenarde asemel ilmunud muru. Käime lääneeurooplaste kombel paljapäi, andmata endale aru, et kliima on ju erinev.
Teisest küljest on just viimasel ajal jälle vanad kombed elustuma hakanud. Ühest küljest majanduskriisi tõttu; aga küllap ka oleme tüdinud poes pakutavast kaubast ja igatseme jälle ehtsat eestimaist. Jälle harime aiamaad ja teeme hoidiseid. Ja leivaküpsetamine on lausa suurmood. Mis siis, et enamasti elektriahjus. Ja mis siis, et tükeldamine käib enamasti köögikombainiga.Ikka on hea!