Kokandus Video - Estonia/Illuka (Inglise keelsed subtiitrid)

Uploaded with ImageShack.us

Jane:

Pere, kus elasin, oli väga tore. Kokku oli neid neli: ema, isa, vend ja minu võõrustaja tüdruk Meltem. Juba esimesed öeldud sõnad andsid mulle märku, et sellest tuleb tore nädal, sest kõik olid väga lahked.
Koht, kus nad elasid, oli midagi võrratut. Kodu ise oli ilus ja vaade, mis avanes magamistoa aknast, oli ahhetamapanev. Paistsid majad ja majade tagant suured mäed ning õhtupimeduses põles igal pool palju tulukesi. Igal pool oli rohelust ja mõneks ajaks sai unustatud Eesti külm ja vihmane ilm.
Istanbul ise oli minu jaoks midagi uut ja põnevusttekitavat. See, mida tegime projekti piires, polnud pooltki nii huvitav kui see, mida saime teada ja näha tänu sellele, et elasime peredes. Kõik oli täiesti erinev meie kombestikust ja tavadest. Projektiprogrammi raames käisime muidugi samuti väga põnevates kohtades, eriti meeldisid mulle basaar ja mośee. Väga ilus oli ka õhtul pimedas sõita laevaga Euroopa poolelt Aasiasse, sest vaade on suurepärane ja seda hakkan ma kindlasti ka igatsema.
Õhtuti käisime võõrustaja ja tema sõpradega linna uudistamas või kuskil peenes kohas türgi toite proovimas. Ühel õhtul viidi meid restorani, kuhu oli tulnud ka Kaisa koos oma võõrustajaga. Meie jaoks oli algamas hirmufaktor: proovisime kõike, mida laual leidus, ja mõned asjad oleks võinud proovimata jätta, kuid kindlasti on neil palju, mida võiks nüüd siin Eestiski oma menüüsse võtta.
Õhtud, mis veetsime kodus perega olles, olid väga naerurohked ja toredad. Suhtlemine käis muidugi ka käte ja jalgadega, aga kõik sai ilusti ära seletatud ja kui ei, siis kuidagi ikka sai.
Viimasel päeval bussi peale minnes ja lennujaama sõites tuli lausa pisar silmanurka, sest nii tore ja hea oli olnud see nädal aega uue pere juures. Igatsen neid kõiki uuesti näha ja kindlasti võimaluse korral külastan neid jälle.

Kaisa:

Mina elasin 5-toalises korteris. Minu tuba asus üleval katusetoas, kus oli ka rõdu ning erilist vaadet seal ei avanenud, kuna ma elasin kohas, kus oli väga palju kõrgeid maju paarikümnemeetriste vahedega. Kuid majade vahelt paistis meri küll.
Väga palju saime maitsta türgi toite, mis olid väga vürtsised ning magustoidud väga magusad.
Me käisime väga pajlu ringi- nägime erinevaid mośeesid ning paleesid.
Minule isiklikult väga meeldis seal. Inimesed, keda kohtasime, olid väga sõbralikud ning igaüks, kellega paremini läbi sain, kutsus tagsi.
Perekond oli mul väga hea. Ema oli olnud kunagi inglise keele õpetaja, seega saime temaga palju rääkida. Nende peres oli veel isa ning tütar nimega Zülal. Nad olid väga külalislahked, iga poole tunni tagant pakkusid süüa ning küsisid, kas kõik on ikka korras. Kui meil õhtuti tekkis vaba aega, käisime väljas koos tema sõpradega ning ka teiste eestlastega.
Türgi on väga palju poode ning paljud asjad on odavamad kui meil, seega sain koju tuua väga palju igasugust nänni.
Liiklus on seal väga kiire. Märke ega valgusfoore üldse ei jälgit. Üle tee minnakse ka nii kuidas juhtub, kuna inimesed teavad, et alla ju ei aeta. Tänavatel on väga palju politseinikke ja ka relvastatud mehi.
Mulle meeldis Türgis eriti seetõttu, et seal oli väga soe ning seal kasvasid palmid. Tahaksin sinna tagasi minna, eriti suvel, kuna siis on seal veel eriti soe ning veel ilusam.

Kairit:

Seekordne Comeniuse projektireis Türki oli võimas!
Türgis võttis meid vastu soe ilm ja mind minu toredad võõrustajad. Koos oma esimese võõrustajaga sain tunda,mis tunne on elada Istanbulis. Sain sõita nii minibussi, rongi kui ka koolibussiga. Liiklus oli ausalt öeldes kohutav, aga sain elusalt tagasi.
Sai proovitud türgi toite, mille nimesid ei mäletagi.Kõige vürtsikam toit oli dürüm.
Mu esimene võõrustaja elas 4-toalises korteris. Pereliikmed olid moslemid, aga ei näinud neid kordagi palvetamas. Oma esimese võõrustajaga käisin külas tema vanavanematel, kes olid väga toredad. Nad elasid kõik samas kortermajas ja tema onu kasvatas selle maja taga kanu.
Minul tuli vahetada võõrustajaperet ja ümber koilda, kuna esimesel perel ei olnud võimalik minuga koos lõpuni olla. Uus võõrustaja oli ka tore. Vaatasime koos filme, naersime, isegi Twisterit mängisime.
See oli tore aeg ja tahaks tagasi. Mis sest, et me seal liiga palju tühjalt ootama pidime-kõik muu oli ikka fantastiline. Sain ka inglise keelt piisavalt pruukida ja see tuli ainult kasuks.

Sten:

Pere oli meil väike: ema, isa ja minu võõrustaja, nende poeg. Kodu oli meil väga ilus. Nad elasid korteris, kus oli 4 tuba + muud vajalikud ruumid. Korter küll - aga kui ma rõdule värsket õhku hingama läksin, siis avanes mulle ilusaim vaatepilt, mida ma eales näinud olen!
Peale selle oli neil ka nn.suvila, kus nad käisid umbes kord kuus, ja see maja, mida nemad nimetavad suvilaks, oli mulle nagu rikkuri villa. Ümbrus, aed, üldse inimesed - see oli super.
Mulle meeldis väga Istanbuli liiklus. Maniakke täis - kõik kihutavad, punased tuled on nende jaoks nagu tänavavalgustus, inimesed lähevad üle tee, kus tahavad - mulle meeldiks seal!
Peale selle oli seal väga palju tänavaid ja väga palju poode, kus oli väga palju huvitavat ja ma sain sealt nii mõndagu väga madala hinnaga.
Mulle meeldis Istanbul ja üldse Türgi. Tahaksin sinna tagasi minna ja ma arvan, et seda ma ka teen järgmisel aastal.
Tegutsemist ja siblimist oli selle reisi ajal palju ja vaba aega eriti ei olnudki. Kogu aeg reisisime ringi, aga poole ajast me lihtsalt passisime - päevaplaan ei toiminud päriselt. Aga käisime paleedes, katedraalides ja mośeedes, mis olid väga kenad.
Minu arvates oli parim päev teine päev, sest siis sai kõige rohkem nalja ja me käisime igasugustes huvitavates kohtades koos minu hosti ja tema sõpradega. Eriti meeldis mulle laevsõit ja Virgin´s Tower, mis oli õhtul väga ilus.
Minu host ja tema pere olid väga lahked ja sõbralikud, nendega ei tekkinud meil selle nädal jooksul mitte ühtegi konflikti ja eriti hästi sain läbi tema isaga, kuna ta töötas sõjaväes ja meil oli paljust rääkida. Minu hosti pere oli väga avameelne ja me rääkisime peaaegu kõigest.
Ühesõnaga, see Türgi-reis oli minu elus üks parimaid reise, mis ma kogenud olen ja loodan varsti sinna tagasi minna.

Oli kirev nädal täis kogemusi, õppimist, tegevust. Palju elamusi- ehmatavaid,jahmatavaid, suurepäraseid ja hingematvaid. Jäävad sõprussidemed ja kontaktid. Kojusaamise rõõm oli küll suur, aga oma türgi isade-emadega ning uute sõpradega hüvastijätmine tõi pisaraidki. Nii nagu ikka-normaalne ju!

Nii siis võibki sattuda Nikaia Hagia Sophia juurde, kus kunagi need kuulsad kirikukogud toimusid ning kaks Roomat kokkuleppele ei jõudnud. Ja linna serval vana amfiteatri varemetele, mis küll praegu pigem mõnusaks peopanemiskohaks saanud, aga ikkagi.
Aga siis jõuad paika, kus araabiakeelsete kirjadega hauakivid rooma reljeefidega sarkofaagidega kõrvuti.
Moslemiajast on siin aga kuulsust kogunud keraamikakunst. Nii keraamilised nõud kui plaadid, mida kasutada näiteks mośeede sisekujunduses. Kindel stiil ja ornamendid. Äratuntavad igal pool linnas: minaretid, mośeekatused. Aga ka prügikastid - siin küll siiski imitatsioonina. Võib osta endale igasugu vidinaid eri suurusega vaasidest eheteni.

Ajalooline Nikaia

13.november- Iznik ehk Nikaia

Ainuke päev, kus saime korraks hiigellinnast välja. Maastikku pidime ikkagi nägema vaid bussiaknast. Meeldiv oli, et vahepeal tuli ületada praamiga väike laht ning siis teisel pool jälle bussiga edasi. Ikka mäed, osalt päris sügisvärvides. Natuke sai aimu maainimeste töödest. Kilomeetrite kaupa oliivisalusid, kus mõnel pool ka koristamine käis. Sõidetakse traktoritega, paaril korral nägime ka eesleid. Istanbuliga võrreldes torkas elustiili erinevus silma- autod olid siin juba vanemad ja romumad, klantsautosid oli vähe. Ka sodi ja räppa oli rohkem. Aga ega see huvitavat üldmuljet kuidagi halvemaks ei teinud. Ikka leidus huvitava arhitektuuri või värvilahendusega maju.
Iznik on väikelinn päris suure järve ääres ja pole nii kosmopoliitne kui Istanbul. Seetõttu on ta ehedam, aga siin on ka igal sammul jälgi ajaloost-mis periood parajasti meeldib, seda võib imetleda.

Ja niisiis läbi kenade puhke- ja istumiskohtade mere poole. Kahju, et see videvik siin nii lühike on, muidu meenutaks juunikuist Eestit. Muuhulgas ei saa jätta mainimata, et selles linnas on koeri, kes võivad magada täiesti suvalistes kohtades- näiteks kõige käidavamas kohas kõnniteel ja pargitud autode vahel. Veel rohkem on tänavakasse, enim muidugi basaaride ja kalameeste läheduses. Aga ka rannapromenaadil. Ja näljas nad vist väga ei ole, sest neile pannakse süüa.

12.november

Selle päeva veetsime koolis. Õpilased võtsid tundidest osa, muuhulgas ka muusikatundidest. Õpetajad pidasid koosolekut. Lõuna oli korraldatud türgi traditsioone tutvustades. Õpilased pakkusid omavalmistatud traditsioonilisi türgi toite. Valik oli rikkalik ja tahtes ikka kõike juba uudishimu tõttu maitsta, läks see lõpuks päris raskeks. Türgi toitude hulgast leiab eestlane endale paljugi meelepärast, eriti see, kes ei pelga pisut teravamat maitset. Magustoidud ja maiustused on meie maitse järgi enamasti liiga magusad. Aga seegi on Ida eripära ja seda oli ka huvitav kogeda. Samal ajal, kui me türgi roogi degustreerisime, mängisid koolinoored türgi rahvamuusikat.
Nädal lõpetatakse koolis taas traditsioonilise kogunemisega väljakul, kus meenutatakse kõike toredat, mis nädala jooksul toimunud, soovitakse kena nädalalõppu ja lauldakse hümni.
Pärast seda veetsid õpetajad kena õhtupooliku, jalutades Bosporuse-äärsel promenaadil.

11.november

Sel päeval külastasime Sultanahmetit. Piirkond Euroopa-poolel, kus kõik need maailmakuulsad paigad ja hooned: Hagia Sophia, Sinine mośee, basiilika tsisternid.Vana Istanbul ja Kuldsarve laht.Ja pärast Grand Bazar - see suur turg, mille võlvide all võid orienteerumistaju kaotada ja ei tea kustotsast päevavalgele sattuda.
Endisest Konstantinoopolist ei ole Istanbulis palju märgata, vähemalt asjatundmatule. Hagia Sophia muidugi; ja kui oled enne kodutööd teinud, võid ju ehk aimata tolle kunagise hipodroomi asukohta. Tsisternid oma veevarudega ja sammastega avaldavad küll muljet. Ja siis on veel kusagil järel Konstantinoopoli kunagi nii tõhusa müüri jäänuseid.
Hagia Sophia´s ei suutnud ma jätta kassi pildistamata. Pärast sain teada, et todasama kiisut oli pildistanud ka siin viibinud USA president Obama. Nojah...
Aga minule jättis Sinine mośee imelise mulje. Hea tunne astuda pehmel vaibal ja lausa maha istuda; imetleda kaunist kunsti enda ümber ja tunda lugupidamist. Mul oli seal sama hea olla kui kirikus või hiies- ju siis ikka positiivne aura oli tunda.Kahju, et vanad väärikad religioonid ei suuda rahulikult kõrvuti eksisteerida- on siis vaja ikka üksteisel nina peast kaksata...

Pärastlõunagi veetsime Atatürki meenutades. Külastasime endist Otomani sultanipaleed Bosporuse ääres, mis oli Atatürki residents. Kaunis idamaine loss, luksuslik interjöör ja kenad aiad. Ja teadmine, et sisenedes jalgatõmmatavad kilesussid kannavad türgi keeles nimetust "kalośõ" ehk siis kalossid...
Atatürki residentsi toimus tõeline rahvasterändamine. Liiklusummik ulatuslikum kui muidu. Rahvast vooris türklaste isa residentsi, igas vanuses inimesed alates lasteaialastest. Tõeline rahvapidu ja meelelahutus - aga ka härdus ja patriotism pisarateni, nagu võisime veenduda palees, kus inimesed istusid ja vaatasid vanu dokfilme ja kuulasid Atatürki kõnet.

Natuke veel pilte: selline liiklus siis tipptunnil ja kohati on asustustihedus ka hämmastav. Bussiaknast vaadates tunduvad enamik ehitisi päris kenad, kõdurajoonid jäävad kaugemale ja neid on ka piisavalt.

Ilm oli mõnus: leebe ja soe. Võis nädal aega päikest ja õhku kehale ligi lasta ning sel moel end natuke laadida. Kui ikka roosid õitsevad ja alpikannid lausa peenras kasvavad, rääkimata valgest ristikheinast, siis läheb meel kah lahkeks, kuigi videvik tekib juba enne 5 õhtul ja teiseneb lõunamaale omaselt väga kiiresti pimeduseks.
Ida ja Lääne mõjusid saab tunda vahel ootamatul moel.Kõrghoonete vahel on peidus uuremaid ja väiksemaid mośeesid, kust esmakordselt Idas viibijale ootamatult kõlab muezzini kutse palvusele. Kostab ka läbi suletud hotelliakna. Aga sellega võib harjuda ja sellel on oma võlu.

10.november on Atatürki surma-aastapäev ja Türgis riiklik ning üldrahvalik tähtpäev. Kell 9.05 (hetk, mil Atatürk suri) toimub üldine leinaseisak autosireenide saatel. Meie osalesime selles ka - meie partnerkooli esisel väljakul Atatürki monumendi ees toimus pidulik leinamiiting.Tolle mälestussamba ees tegime ka oma grupipildi. Hiljem, enne meie projektiesitluste algust kuulasime ja vaatasime kooli saalis türgi õpilaste põhjalikku ettekannet Atatürgi elust ja tööst.
Atatürki portreid, kujusid ja muid temaga seotud eksponeeringuid kohtab Türgis hämmastavalt tihti nii võimalikes kui võimatuis kohtades. No näiteks kooli arvutiekraani taustapildina...Mina teadsin sellest mehest enne küll, ka seda, et ta on tähtis mees Türgi arengus. Aga ma ei teadnud, et tema austamine sarnaneb lausa kultusega. Võib-olla on see Idale omane. Meile meenutas aga lähiajaloost teadagi mida.....

Türgist tagasi!

Ja siin me jälle oleme.
Alustuseks seekord ehk kohe sellest põhilisest, mille pärast me üldse need pikad reisid ette võtame. Ehk siis ikka projektitegevus ehk kuidas meil seekord läks. Tundub, et hästi! Sest meile öeldi korduvalt, et meie esitlus oli väga huvitav. Panen selle kirja ilma valehäbita, sest eks me lähe oma asjadega igakord ju väikese südamevärinaga kohale. Teadmine, et oleme hästi hakkama saanud, on väga tähtis. Annab julgust jätkata ja enesekindlust.
Põhjuse üle, mis meie esitluses siis nii huvitavat oli, oleme ka mõtisklenud. Meie ettevalmistustöös oli seekord rohkem entusiasmi ja rõõmu ja meie koostöö sujus. Mis hingega tehtud, jõuab ehk ka paremini kohale. Ja vahest on meie põhjamaises kultuuris tõesti seda omapära ja erilisust, mis teistele eksootiline. Ja ehk oskasime seda just nii välja tuua,et see "peale läheks".

Aga nüüd ikka reis ise. Õpilased elasid jälle kodudes. Elada türklase kodus on omaette kogemus ja neid lugusid me alles ootame. Õpetajate käsutuses oli hotell, mis kannab Mustafa Kemal Atatürki ema nime ja ongi põhiliselt mõeldud õpetajatele.
Istanbul on 17-miljoniline hiigellinn, mis laiub mõlemal pool Bosporuse väina, ulatudes siis nii Euroopasse kui Aasiasse. Bosporus on ju nii ajaloos kui geograafias märgilise tähendusega ja kes oleks võinud arvata, et saame selle nädala jooksul sealt korduvalt üle sõeluda ja veel piki väina kruiisi kaasa teha. Vahemaad on üüratud, aga aeg nende läbimiseks on veelgi üüratum, sest liiklusummikud on selles linnas tavaline nähtus. Kenale toimivale ühistranspordile vaatamata on seal liiga palju autosid ja sõidustiil ajab kohati juuksed peas püsti. Aga peab ütlema, et autode vahel põiklemise ja esimesel sobival hetkel tänavale sööstmise võib küllalt kiiresti selgeks saada.Kui kõik ümberringi niimoodi teevad, mis siis endalgi üle jääb.

Ja sellega peaks meie miniprojekti tegevus olema suuremas osas kajastatud. Jäänud on nädalake koolivaheaega, siis veel nädalake koolis - ja lähebki sõit Istanbuli poole. Siis aga on juba uued jutud pajatada.

Villane on soe ja lahe

Meie kliimas on villased esemed asendamatud. Mis siis, et rahvuslikke kindaid on viimasel ajal küll poekindad asendamas. Siiski väga külma ilmaga tuleb nii mõnelegi meelde, et tal on olemas kaunid esiemade mustritega ja soojad käpikud.Niisiis väike show ka kinnastega.