Jane:

Pere, kus elasin, oli väga tore. Kokku oli neid neli: ema, isa, vend ja minu võõrustaja tüdruk Meltem. Juba esimesed öeldud sõnad andsid mulle märku, et sellest tuleb tore nädal, sest kõik olid väga lahked.
Koht, kus nad elasid, oli midagi võrratut. Kodu ise oli ilus ja vaade, mis avanes magamistoa aknast, oli ahhetamapanev. Paistsid majad ja majade tagant suured mäed ning õhtupimeduses põles igal pool palju tulukesi. Igal pool oli rohelust ja mõneks ajaks sai unustatud Eesti külm ja vihmane ilm.
Istanbul ise oli minu jaoks midagi uut ja põnevusttekitavat. See, mida tegime projekti piires, polnud pooltki nii huvitav kui see, mida saime teada ja näha tänu sellele, et elasime peredes. Kõik oli täiesti erinev meie kombestikust ja tavadest. Projektiprogrammi raames käisime muidugi samuti väga põnevates kohtades, eriti meeldisid mulle basaar ja mośee. Väga ilus oli ka õhtul pimedas sõita laevaga Euroopa poolelt Aasiasse, sest vaade on suurepärane ja seda hakkan ma kindlasti ka igatsema.
Õhtuti käisime võõrustaja ja tema sõpradega linna uudistamas või kuskil peenes kohas türgi toite proovimas. Ühel õhtul viidi meid restorani, kuhu oli tulnud ka Kaisa koos oma võõrustajaga. Meie jaoks oli algamas hirmufaktor: proovisime kõike, mida laual leidus, ja mõned asjad oleks võinud proovimata jätta, kuid kindlasti on neil palju, mida võiks nüüd siin Eestiski oma menüüsse võtta.
Õhtud, mis veetsime kodus perega olles, olid väga naerurohked ja toredad. Suhtlemine käis muidugi ka käte ja jalgadega, aga kõik sai ilusti ära seletatud ja kui ei, siis kuidagi ikka sai.
Viimasel päeval bussi peale minnes ja lennujaama sõites tuli lausa pisar silmanurka, sest nii tore ja hea oli olnud see nädal aega uue pere juures. Igatsen neid kõiki uuesti näha ja kindlasti võimaluse korral külastan neid jälle.