Adalbert,Linnavaim ja Maaema

Säästev areng

Käsil on uus miniprojekt, mille tulemustega läheme maikuus Soome Taivalkoski kohtumisele.
Jätkame keskkonnateemadega. Säästva arengu tegevuste täpsemaks määratlemiseks otsustasime need koondada pealkirja alla "Kas ma tarbin arukalt?" / "Do I consume wisely"?

ADALBERT TEEB ILMA?

10.märtsil esines Illuka koolis teatritrupp keskkonnateemalise näidendiga "Adalbert teeb ilma?"
Adalbert on koolipoiss, kes on harjunud mõtlematult tarbima ja raiskama.

Näidendis on vastandatud urbaniseerunud ja saastunud keskkond, mida esindab Linnavaim; ning loodusesõbralik maailmavaade, mida esindab Maaema.

Linnavaim on valmis autasustama Adalberti kui aasta kõige linnastunumat inimest, kuna ta on kulutanud kõige rohkem vett ning tekitanud enim prügi. Siin sekkub Maaema, kellel õnnestub Linnavaimule ja Adalbertile selgeks teha, et selline elustiil autasu ei vääri.
Tähtis on tasakaal. Kui looduses ja maal on keskkonnaga kõik korras, siis on ka linnas parem elada. Kõik, mida linn tarbib, tuleb tegelikult maalt ja loodusest.

Järgnevad näitlikud õpetused ja seletused, kuidas vähem vette tarbida ning kuidas prügi mitte lihtsalt ära visata, vaid sorteerida.
Kõik on ju teada ja ülekorratud tõed, kuid selles näidendis esitati need vaimukas ja humoorikas võtmes. Eriti lustisid vaadates nooremad õpilased, kuid midagi jäi ehk meelde ka vanematele.

Ka näidendi piletid oliud valmistatud taaskasutatud paberist, mille tagaküljel olid meeldetuletuseks trükitud kõik säästva tarbimise põhitõed.

Kadri-Liisi Itaalia-muljed

Oma reisi alustasime kell 3 öösel, et sõita Kuremäelt Tallinna lennujaama. Sellegipoolest olime lennujaamas väga erksad, sest enamikul meist seisis ees esimene lennureis. Lennukis ei jõudnud meile veel päriselt kohale, et nüüd tõepoolest Itaalia poole lendame. Kuigi meil olid vahepeatused ka Kopenhaagenis ja Münchenis. Oli kummaline mõelda, et oleme Taani ja Saksamaa pinnal - kuigi me muidugi lennujaamast jalga välja ei saanud.

Torino lennujaamas saimegi oma võõrustajate ja teiste partneritega kokku. Itaallased tundusid kohe nii sõbralikud. Saime Itaalia õpetajatega kohe tuttavaks. Asusime bussiga teele. Õpilasi ootas ööbimine kohalikes peredes. Mina ei suutnud ikka veel mõista, et nüüd olengi Itaalias. Istusin bussis ühe Soome tüdruku kõrval ja mõtlesin, kuidas ma küll oma inglise keele oskusega hakkama saan.
Minu kodukülaks pidi olema Avigliana, see asub Oulx´ist 81 km kaugusel. Minu pere pidi ootama mind kokkulepitud kohas, aga kui me bussiga sinna jõudsime, tuli hoopis meil oodata, sest nad jäid hiljaks. Oodates jõudsin mitu korda mõelda, mida ma küll teen ja mis ma ütlen; harjutasin mõttes ingliskeelseid sõnu, et ma valesti ei ütleks. Praegu tagasi mõeldes on see naljakas!
Kui minu pere lõpuks kohale jõudis, ei mõistnud ma enam midagi. Minu pereema küsis minult inglise keeles, kuidas reis möödus. Minule jõudis see aga kohale alles siis, kui me koju olime jõudnud!
Tuppa jõudes tundus kõik kohe sõbralik ja tore. Sain teada, et pereema nimi on Luisella, tema poja nimi Fabian ning pereisa Luca. Peretütre nime ma juba teadsin, kuna ta oli mind juba eelnevalt Interneti kaudu üles otsinud. Tema nimi on Roberta.
Asjad paigas, tuligi minna oma esimesele pereõhtusöögile Itaalia kodus. Õhtusöögiks oli pitsa. Need Itaalia pitsad olid tohutu suured! Ma ei mõistnud, kuidas nad jaksavad selle kõik ära süüa, eriti kas suudab 8-aastane Fabian. Kusjuures suutiski! Kuna ma olin olnud suurema osa päevast söömata, kulus see pitsa siiski ära.
Hiljem sai Robertaga enne magamajäämist veel juttu aetud.

Hommikul aga läks kiireks, kuna olime rongile hiljaks jäämas. Kiirustamisele vaatamata me jäimegi rongist maha. Nii viis Luisella meid Robertaga ise Oulx´i. Sõit kestis kaua, aga me jõudsime selle ajaga Robertaga rohkem tuttavaks saada ja ma sain ka kuulata itaalia muusikat.

Oulx ´is läksime lahku, kuna Roberta pidi minema kooli. Mina kiirustasin teistega kokku saama Oulx ´i omavalitsuse majas. Jõudsingi sinna hilinemisega, kuid mitte liiga hilja - õpilaste esitlused polnud veel alanud. Nii sain ka mõttes oma jutu üle korrata ja tegime oma esitluse ära.
Kui me kooli lõunasöögile läksime, jahmatas meid koolimaja välimus-arvasime, et oleme mingi tehase juures. Seest oli kool aga väga ilus. Sõime lõunaks lasanjet, see oli maitsev.

Pärast Torinos käiku tuli jälle lahkuda Aviglianasse, kus Roberta mind juba ootas. Seekord oli õhtusöögiks pasta tomatilisandiga. Jõudsin järeldusele, et Itaalias on toidud tõesti head. Kuna aeg oli hiline, sättisime magama, et mitte enam hommikul hilineda.
Tol päeval mõistsin ka, et inglise keele rääkimine polegi nii jube kui algul tundus. Teadsin nüüd, et saan päris hästi hakkama.

Hommikul oli Roberta juba kooli läinud ja mul tuli koos Luisellaga minna teiste bussi juurde. Hea oli see, et kõik pididki sel päeval olema Aviglianas, niisiis seekord mulle lähemal. Külastasime nimelt Avigilana liustikujärvi.
Pärast käisime Susas ja Bardonecchia teatrimajas, kus meie grupp ka esines. Kahjuks küll ilma minuta, sest minu tuli varem koju sõitma hakata. Sel päeval sadas väga palju lund ja oli karta, et me ei pääse muidu koju.
Meid viis autoga kohalik saksa keele õpetaja. Peale minu oli seal veel saksa tüdruk Tina, hispaania poiss Samuel ja türgi poiss Utku.
Sõit läks aeglaselt, aga meil oli lõbus! Uurisime üksteise maade kohta. Sain nende kõigiga sõpradeks ja meil oli vahva, mis sest, et oli palju ummikuid. Jõudsime Aviglianase üsna hilja. Tol õhtul otsustati sööma minna restorani, kuna se oli põhimõtteliselt meie viimane õhtu koos. Sõme jälle pitsat. Jälle tohutu suur.
Restoranist kõndisime koju ja kohe magama, sest päev oli olnud kõigile väsitav.

Järgmisel hommikul oli igal pool paks lumi. Oulx ´i sõitsime 2 tundi - palju lund ja palju ummikuid. Kui lõpuks kohale jõudsime, oli muist õpilaste tegevusi juba lõppenud. Koolitunnis ma niisiis osaleda ei saanud, jõudsin ainult teistega koos väikse ergutustantsimise kaasa teha.

Ja siis ootas ees suusatamine Bardonecchias. Algul oli küll hirmutav - mäed ju suured. Kuid mida rohkem sõitsime, seda parem hakkas. Anniga juhtus nii, et tuli tõstukiga üles ja kukkus paar korda ning veidi aja pärast sõitis ta tõstukiga alla tagasi, kuna talle sai küllalt.

Õhtul olime kõik veel viimast korda koos Bardonecchia omavalitsuse majas. Minul tuli jälle varem lahkuda, et rongile jõuda. Kõik, kes pidid minema peredesse rongiga, läksid koos. Aviglianasse jõudmiseks tuli veel ümber istuda. Kohale jõudes arutasime, mida veel teha, kuna eestlastel ja sakslastel oli see viimane õhtu Itaalias.
Perre jõudes otsustasimegi, et algul oleme kodus, aga pärast saame baaris sõpradega kokku. Kuna ma olin oma pagasi juba hommikul õpetajate kätte andnud, ei olnudki mul palju teha vaja.
Baaris mängisime piljardit ja veetsime veel ühiselt koos aega, kuni eestlastele jõudis kätte lahkumishetk.

Perega hüvastijätmine oli kurb- ma ei saanud üldse aru, miks me peame lahkuma,kuna nii tore oli olnud.
Öösel hakkasime Torino lennujaama sõitma ja seal püüdsime tukkuda varahommikuni. Suur väsimus ja uni ja igatsus tagasi Itaaliasse - nii me end tundsime. Saime ju nii lühikest aega seal olla. Tegelikult tüütas pikk reisipäev ka juba ära ja me oleks tahtnud lihtsalt olla kas kohe juba Tallinnas või siis tagasi Torinos. Päris hea oli Tallinnas jälle maa peale astuda.

Minu meelest oli see reis väga tore ja arendav. Kindlasti loodan, et saan veel kunagi ellises projektis osaleda. Praegune projekt on minu jaoks juba läbi, kuna lõpetan sel aastal kooli.
Itaalias sain väga hea keelepraktika. Ma täitsa üllatusin, et tõesti oskangi rääkida inglise keeles.
Kõige toredam oli see, et pere kutsus tagasi. Ehk on kunagi võimalik ka minna!

Teistele inimestele soovituseks, kes ka reisile lähevad, kas siis selle projektiga või mõne teisega:
tutvuge nii paljude inimestega kui võimalik, sest nii saab endale välismaalt sõpru leida. Mina võtsin sellest reisist kõik, mis võtta andis. Jäin rahule reisiga ja tänan ka meie õpetajaid, et nad meid selle reisi ajal välja kannatasid.
Kokkuvõttes oli Itaalia väga tore!