Noortel oli peredes muidugi saunavõimalus. Käidi paadiga sõitmas, grillimas või näiteks ühes peres huskidega jalutamas. Pered pälvisid ainult kiidusõnu. Suhtlemine oli hea ja sõbralik. Ka ei elatud üksteisest nii kaugel nagu Itaalias. Soomest ja soomlastest jäädi väga heale arvamusele. Arvestades, et Selle kandiga seovad meid sõprussuhted ja küllap nii mõnigi meist veel sinna satub, on see ainult kiiduväärt.
Õpetajad täheldasid erilist positiivset õhkkonda. Sellel kohtumisel saime nagu päriselt sõpradeks, avanesime rohkem, pinged ja piirid kadusid. Lõppude lõpuks oli see juba ka kolmas kohtumine - aga kuidagi tundus, et ümbrus ja olud aitasid kaasa.
Soomlastele peab ainult kiidusõnu ütlema- kõik oli korraldatud sellsie enesestmõistetavusega, nagu nad ei olekski eriti vaeva näinud. Mida nad muidugi olid - aga nad olid nii rõõmsameelsed ja rahulikud, seltsivad ja lahked, et näis, nagu kogu selle kohtumise organiseerimine oleks olnud nende käes käkitegu. Huumor ja kelmikus lõi ikka aeg-ajalt kusagilt välja. Nii südamepõhjast tulevat naeru nagu neilt ei kuule just tihti.
Koordinaator Marjo ei pidanud paljuks meiega viimasel õhtul peaaegu lõpuni istuda, paari tunni pärast türklasi-itaallasi isiklikult saatma tulla ja siis veel mõne tunni pärast omakorda meid bussi peale panna. Reibas ja särav pealegi. Aga nagu ta ütles- ise ta seda tahtis. Aitäh talle ja kõigile teistele!

Ja nii me siis lõpuks jälle all kokku saime. Õpetajad tegid sealsamas veel kiire lõpukoosoleku ja siis oli võimalus sauna minna ja vorste grillida. Grillimist organiseerisid soome noored. Kui siis oli grillitud ja saunatatud, tuli aeg lahkuda. Kirjutasime parkimisplatsi asfaldile oma nimed (esimese vihmani!) ja siis tagasi Taivalkoskile- noored viimast õhtut peredes veetma ja õpetajad lahkumisõhtusöögile, kus juttu jätkus kauemaks.
Itaallastel ja türklastel tuli lahkuda öösel 3.45 Oulu suunas, hispaanlased ja sakslased hommikul normaalsel ajal.Ka meie ärasõit oli 7.30, noored toodi ka selleks ajaks hotelli ette ja algas pikk tagasisõit. Kuna ülesõit oli aeglasema laevaga, siis koju jõudsime kesköö paiku ja hiljem.

Ülejäänud päevaosa möödus Kylmäluoma kämpingus. Kõigepealt saime lõunat ja siis võisid noored minna järvele paadiga sõitma ja õpetajad matkarajale.
Avastasime, et mitmel õpetajal on punane jope. Mõtlesime, et see võiks ju Comeniuse vorm olla.
Igatahes pilt tuli ära teha.
Soomes on järved tõesti nii suured ja neid on seal nii tihedalt, et vahel ei saa aru, kas on tegemist kahe erineva järvega või ühe järve erinevate osadega. Liigendatud kaldad, poolsaared ja saared - kaldal seistes pole aimugi, kui suure järvega tegemist on, enne kui kuhugi kõrge vaara e. mäe või voore otsa ronid. Nii ol ka selle järvega, kuhu noored sõitma läksid.
Õpetajad valisid 4 km pikkuse matkaraja. Neid on seal erineva pikkusega, kõik korralikult tähistatud ja mitmes kohas selgitavad sildid ja tahvlid - õpperajad. Vahepeal viib tee üle soo mööda laudrada. Oli tegelikult hea, et enam palav polnud. Jaheda ilmaga oli matkamine mõnusam, eriti neid vaarasid arvestades. Siin-seal on püstkojad või varjualused lõkkekohaga, kõrval kuur puutagavaraga. Põhiliselt selline palumets. Põdrapabulad ja põhjapõdrapabulad- vat need viimased köitsid tähelepanu.
Ja siis, nagu öeldud, ronid ähkides ühe künka otsa ja mõtled, et olgu see viimane - ja siis seal üleval avaneb sulle selline vaade, mida kodus ei leia. Just see klantspiltide ja reklaamide Soome maastik.
Ega muidu ju Eesti inimesele see kant nii pööraselt eksootiline pole. Mõned asjad saabuvad sinna varem, nagu valged ööd; ja mõned hiljem, nagu kevad. Võhiku jaoks paistavad üldiselt samad liigid valitsevat, aga kõike neil lihtsalt ei ole. Ei sireleid ega toomingaid- neid nägime jälle alles Kesk-Soomes. Kägu kukub, aga muidu on harjumatult vaikne - sellist sajahäälset linnukoori nagu meil praegu seal pole,ainult mõne linnu laulu on aeg-ajalt kuulda. Ööbik sinna ei tule. Lehtpuudest on valdav kask, siin-seal haavad ja ehk veel mõni, mida ei märganud,aga vähe.
Ja varase kevade tõttu ei olnud seal SÄÄSKI.
Aga, nagu öeldud, muidu käid ringi nagu kodumetsas ja juhid ise lõunapoolsete partnerite tähelepanu mõnele asjale, näiteks kuklasepesale.
Kuid üldiselt on seal kõik suurejoonelisem. Muljetavaldavam. Ja siis muidugi need põhjapõdrad maanteede ääres ja lausa kraavides.

Viimane päev

Päev algas Jalava kauplusega. See pood on tegutsenud alates 1883.aastast tänaseni ja on just selline vanaaegne pood, mida naljalt enam ei leia. Asub ta keset Taivalkoski alevit ja on ühtaegu nii pood, muuseum kui kohvijoomiskoht.
Edasi algas sõit Kuusamo poole, sihiks Kero loomapark (nagu meil Elistvere). Hunti seal ei ole, aga on mitu karu, rebane, ilves, põhjapõdrad ja ahm. Seda viimast olime eriti varmad vaatama- on ju teine sihuke kummaline elukas, kangesti kõva murdja ja paljud inimesed teda õieti ei teagi.
Pärast ringkäiku tekkis sobiv hetk ühispiltide tegemiseks.

Muide on just siinkandis Soome kultuskirjaniku Kalle Päätalo sünnikodu. Tegeldes Taivalkoskiga ei saa Kalle Päätalost kuidagi mööda minna. Suurem osa tema loomingust ja tegelastest pärinevad siit.Inimesed tulevad tema kodukohta külastama nagu meie inimesed käivad Vargamäel. Kalender on täis Kalle Päätaloga seotud üritusi. Nii et kes tahab Taivalkoskiga sügavamalt sõbrustada, peab endale selles vallas üht-teist selgeks tegema.

Pärast tuule käes möllamist läksime taas laiali. Õpilasi ootas noortekeskus. Õpetajad viidi autodega Saijale Jokijärvi puhkekeskusesse õhtusöögile. Juba tee sinna oli nauditav. Kohapeal aga jõudis mulle esimest korda tõsiselt kohale, et see on nüüd tõesti Soome. Suur Jokijärv,mille äärest me külmale vaatamata tulema ei saanud. Vaikus ja vanad puuhooned. Hiljem selgus, et pole nii vanad ühtigi, paarkümmend aastat tagasi just meiesuguste jaoks ehitatud ja lastud vanaks minna "nagu päris" . No olgu peale- aga illusioon oli täielik, ning ümbrus ju oligi päris. Sees ootas meid soomepärane rikkalik õhtusöök, aga hiljem äratas meie tähelepanu tõrvalõhn ning me vaatasime pealt, kuidas soome vanahärrad paate tõrvasid. Sealsamas oli ka tünn tõrvaajamiseks ja kõik võisid sada selgitust, kuidas see töö käib. Lõhnava männilaastu võis ka endale kaasa võtta.

Päeva teine pool kulus vabas õhus. Kõigepealt tuli ronida üles Taivalvaarale, kus ootas suusahüppemägi ning instruktorid. Kogu seltskond jagati kahte lehte. Ühed läksid mängima frisbee golfi, teised jäid suusahüppetrampliini juurde, mis oli kohaldatud seinaronimiseks ja seiklusturnimiseks. Kairit ja Kaisa ühinesid golfimängijatega, Jane ja Sten jäid ronimise juurde. Hiljem grupid vaheldusid. Meie Karmeniga otsustasime ronimise juures olla.Tundus põnevam ja tahtsime pilte teha. Golfimängijad olid omadega pärast üsna läbi, kuna maastik on mägine.
Sten ja Jane olid muljetavaldavalt võimekad ja teenisid ära nii mõnegi tunnustussõna. Nende turnimist jälgides tundus see kohe lihtne olevat. Igatahes sai Jane palju paremini hakkama kui nii mõnigi temast suurem poiss. Meile oli see nauditav vaatepilt.
Aga seal mäe otsas oli ikka väga külm, aina tugevneva põhjatuule eest ei kaitsnud miski. Ronijad aga eelistasid olla T-särkide väel, et riided ei takistaks... Mingil hetkel me Karmeniga igatahes põgenesime sealt ja otsisime üles mäe lõunakülje, et veidigi sooja saada.

Säästev areng ja taaskasutus. Ja seiklus.

21.mai esimene pool oli kõigi jaoks sisustatud projektitegevusega. Peruskoulus ehk põhikoolis ootas nii õpetajaid kui õpilasi vastav tegevus: tetrapakkide kujundamine ning vanade ajakirjade või kohvipakendite kasutamine. Meie olime viimases grupis, nii et sellest oskan rohkem rääkida. Kohalikud õpetajad ja õpilased näitasid, kuidas saab vanast ajakirjast või kohvipakendist voltida kingituskotti, mida muidu poest osta tuleks. Vajalikke materjale tööks ning ajakirju väljavalimiseks jätkus kõikidele ja nii läks töö käima. Peab tunnistama, et nii mõnegi osavnäpu käes valmis tõeliselt kaubandusliku välimusega toode.
Hiljem olid õpilased inglise keele ja matemaatika tundides. Õpetajad aga koosolekul. Õpetajad külastasid veel üht huvitavat tundi, kus õpe toimus videomeetodil- õpetaja samas klassis, kus meie, õpilased aga teab kus... See oli ajalootund ja toimis päris kenasti, kuigi selle ettevalmistamine ja toimimasaamine ei suju alati kõige ladusamalt.

Lapimaa

20.mai oli küll täiesti kultuuri ja vaba aja päev. Hommikul kohe hakkasime Rovaniemi poole sõitma- võtab umbes paar tundi. Peatusime Lapi ülikoolis, kus sõime lõunat, ja siis edasi suvisele Jõuluvanamaale. Jõuluvana küla on suvel arvatagi üsna vaikne, tühi ja lage. Suur tolmune väljak, ümberringi majad ja majakesed ning loomulikult Napapiiri ehk polaarjoon. Ja kõlarist tuleb keset suvekuumust jõulumuusika. On poode ja söögikohti ja postkontor. Jõuluvana ise peitub peahoone õndsas jaheduses. Tema juurde viib pikk, pime ja keeruline tee nagu lõbustuspargi kummituste majas. Pildistada seal sees muidugi ei tohi, aga päkapikk teeb soovi korral kõigist koos Jõuluvanaga pilti, mille siis samast soovitud suuruses välja osta saab. Türgi noored tundusid Jõuluvanast kõige rohkem sillas olevat. Globaliseerumise ilming.
Kes on Jõuluvana-usku, võib sinna minna küll, aga arvestama peab muidugi suure rahakuluga. Talvisel ajal võib seal endale ehk meeleolu tekitada küll.
Tegelikult läks minule hoopis rohkem korda Arktikum ehk muuseum, kus olemas soome ja saami ajalugu ning kultuur.Hoone ise on juba muljetavaldav, omapärase arhitektuuri ja lahendusega.Olemas on ka loodusteaduse osakond, kus on piisavalt interaktiivset tegevust. Meie jõudsime pikutada pimedas ruumis ja vahtida laest virmalisi.
Pärast neid käike saime pisut vaba aega Rovaniemis ringi kõndimiseks.Siis aga tagasi Taivalkoskile, noored kodudesse, meie hotelli.Vaikne õhtu.

Projektitööst ka

Nagu piltideltki näha, ei olnud jutt kuumalainest nali. 19.mail 26 kraadi! Sellist kuuma pole Taivalkoskil enamasti juuliski mitte.Eks me nautisime täiega, seda enam, et ennustati, et kauaks seda lõbu pole. Ja nii oligi-21.mai hommik algas põhjatuulega, mis päeva jooksul tugevnes ja ilma üsna külmaks lõõtsus. Palusime ainult mõttes, et meid vihmast säästetaks, ja säästetigi. Aga kõik kaasavõetud riided leidsid kasutamist.
Aga tegelikult tahtsin rääkida ka õpetajate projektitegevusest. Igal kohtumisel tuleb maha pidada koosolekud, kus räägitakse, mis tehtud, kuidas läks, mis edasi. Lahendatakse tekkinud probleeme, antakse üksteisele nõu, vajadusel muudetakse plaane. Pannakse paika järgmiste kohtumiste ajad ja teemad. Vahetatakse muljeid, jutustatakse, kuidas iga riigi õpilased reisil toime tulevad. Kuna nüüd on projekt just poole peal, siis tuleb esitada vahearuanne- see oli eraldi ühe koosoleku sisu.
Kuna me veedame suurema osa päevast koos, siis jätkub projektijuttu ka koosolekutevälisel ajal.

Kas ma tarbin arukalt?

Pärast pikka, aga tegusat vaikust on taas põhjust uudiseid jagada.
Comeniuse projekt Illuka koolis jätkab, seekord uue meeskonnaga.Ettevalmistava töö eest vastutasid ja projektireisil osalesid õpilased Sten Jürgenson, Kairit Kasemaa, Jane Skripitsõna ja Kaisa Toss, uue õpetajana Karmen Kull.

Pingelise ajakava ja paljude muude ettevõtmiste tõttu koolis otsustasime seekordse miniprojekti tegemisel kasutada rohkem nokitsemistööd: koguda lihtsalt andmeid, küsitleda kaasõpilasi, siduda teema meie oma ajaloo ja kultuuriga. Projektikohtumine näitas, et olime valinud õige tee, sest järgmise miniprojekti sisuks on just muutused ja mõjud igaühe kodukohas läbi aegade.Niisiis saab teemat siduda mitte ainult kompetentside arendamisega loodusaineis, vaid ka ajaloos, kirjanduses, emakeeles.
Aruka tarbimise teema juures meenutasime meie esivanemaid, kes kasutasid ära kõik, mis võimalik, kes ei raisanud toitu ja pidasid leiba pühaks. Kes ei lubanud hiiest murda lilleõitki.Kes ei võtnud metsast rohkem kui parasjagu vaja oli. Loodushoid igiammustest aegadest peale - miks mitte seda siduda tänase loodushoiuga, seda enam,et paljudele meist lähevad vanad väärtused siiani ikka veel korda ja ka hiied on meil osalt veel alles.
Metsa ja looduse hoidmisega on seotud ka Teeme ära!, mis elustab jällegi vanu häid kombeid (talgud).
Küsitlus säästva tarbimise kohta ei andnud õieti midagi üllatavat- eks me ise ju tea, kuidas meil raiskamise ja tarbimisega on. Siiski tuli vastustest ja kirjanditest välja, et paljud õpilased on teemaga kursis ja vähemalt mõtlevad probleemile. Hea tahe on olemas ja seegi on tore. Ja mitugi head algatust on meie koolis juba ammu elujõu saanud- vanapaberi kokkukogumine igal kevadel on saanud traditsiooniks. Oleme koristanud kodulähedast metsa, kooli ja kodu ümbrusest rääkimata. Keskkonnaprojektidega on meil tegeldud aastaid - midagi sellest kõigest peaks ikka vilja kandma.
Nii me´siis oma tarkuse ja kogemustega varustatult Soomemaale sõitsimegi. Sihtpunktiks Taivalkoski Põhja-Soomes, mis on mitu aastat juba Illuka valla sõprusvald ja kus meie valla inimesed juba korduvalt käinud. Meie seltskonnale oli see siiski esimene kord.
Seekord pääsesime mõnes mõttes kergemalt. Ehk mõni õpilastest kahetses, et ei saanud seekord lennukiga sõita. Nimelt kuna võrreldes teiste projektipartneritega oleme meie Taivalkoskile peaaegu naabrid, siis läksime seekord oma valla bussiga. Mis see 800 km siis ära ei ole. Peaasi et laevale jõuab, muus osas oli sõit palju vabam ja paindlikum - peatused ikka soovi järgi ja pagasiga probleemi ei ole. Ei mingit poole öö ajal lennujaama poole sõitmist või mitu tundi järgmise lennuni passimist. Kuna meil on ees veel kolm projektisõitu, siis saab veel lennata küll, aga seekord oli meil kena väike vaheldus. Võrreldes meie lõunapoolsete partnerite reisisekeldustega oli meie sõit lausa luksus.
Me startisime 18.mail kell 4 ja laevale saime 7.30. Kell 10.30 jõudsime Helsingi Länsisatamasse. Mõningase viivituse järel liiklusummiku tõttu saime põhja poole liikuma ja Taivalkoskile Herkko hotelli ette jõudsime kell 9 õhtul. Kõik kenasti vastas, pered viisid õpilased minema. Sakslased jõudsid meiega peaaegu ühel ajal, aga ülejäänud seltskond Oulu lennujaamast alles pärast südaööd. Aga meie Karmeniga tegime väikese tiiru ümbruses.
Kuumalaine, mis siin Eestis tol ajal valitses, oli jõudnud ka Taivalkoskile.Terve tee Helsingist sadas vihma, aga siin oli kuiv, nii et krõbises. Samas oli näha, et lumi oli alles sulanud-mullused lehed ja saast alles olemas.Kusagil igatahes nägime veel ära panemata lumelabidat.Mai algul olid siin järved alles jääs olnud.Kased olid lehes, aga lehed siiski väiksemad kui lõuna pool. Ja see valgus ajas ka meie ajatunnetuse pisut segi- ööd juba sama valged kui meil jaanipäeva ajal.
Meie hotellitoa akna all oli lumehang täiesti olemas ja ma ei saanud kiusatusele vastu - pidin panema sellele oma lahtises kingas jala.
Hommikusöögi ajal kohtusime oma saabunud partneritega. Koos jalutasime Taivalvaaralt alla Taivalkosken lukio (gümnaasiumi) juurde, kus toimus esimene suur kohtumine.
Saalis tervitasid meid vallavanem ja gümnaasiumi direktor. Maailmamuusikat harrastavad gümnaasiumi õpilased esinesid kontserdiga. Ja siis algasid õpilaste esitlused. Meie õpilased said kenasti hakkama.
Pärastlõunal külastasime veel üht õppeasutust- metsanduskooli. Muuhulgas demonstreeriti meile tõstuki simulaatoreid, millega huvilised võisid kätt proovida. Käisime ka metsas päris metsatööd vaatamas. Ja sealgi lumehang lumesõjaks põhjust andmas.
Õhtu veetsid õpilased peredes. Õpetajatele oli hotellis õhtusöögiks tellitud põhjapõdrapraad, mille maitsmisest keegi ei oleks tahtnud loobuda. Oli maitsev küll.