Pärast tuule käes möllamist läksime taas laiali. Õpilasi ootas noortekeskus. Õpetajad viidi autodega Saijale Jokijärvi puhkekeskusesse õhtusöögile. Juba tee sinna oli nauditav. Kohapeal aga jõudis mulle esimest korda tõsiselt kohale, et see on nüüd tõesti Soome. Suur Jokijärv,mille äärest me külmale vaatamata tulema ei saanud. Vaikus ja vanad puuhooned. Hiljem selgus, et pole nii vanad ühtigi, paarkümmend aastat tagasi just meiesuguste jaoks ehitatud ja lastud vanaks minna "nagu päris" . No olgu peale- aga illusioon oli täielik, ning ümbrus ju oligi päris. Sees ootas meid soomepärane rikkalik õhtusöök, aga hiljem äratas meie tähelepanu tõrvalõhn ning me vaatasime pealt, kuidas soome vanahärrad paate tõrvasid. Sealsamas oli ka tünn tõrvaajamiseks ja kõik võisid sada selgitust, kuidas see töö käib. Lõhnava männilaastu võis ka endale kaasa võtta.