Ja siin me jälle oleme.
Alustuseks seekord ehk kohe sellest põhilisest, mille pärast me üldse need pikad reisid ette võtame. Ehk siis ikka projektitegevus ehk kuidas meil seekord läks. Tundub, et hästi! Sest meile öeldi korduvalt, et meie esitlus oli väga huvitav. Panen selle kirja ilma valehäbita, sest eks me lähe oma asjadega igakord ju väikese südamevärinaga kohale. Teadmine, et oleme hästi hakkama saanud, on väga tähtis. Annab julgust jätkata ja enesekindlust.
Põhjuse üle, mis meie esitluses siis nii huvitavat oli, oleme ka mõtisklenud. Meie ettevalmistustöös oli seekord rohkem entusiasmi ja rõõmu ja meie koostöö sujus. Mis hingega tehtud, jõuab ehk ka paremini kohale. Ja vahest on meie põhjamaises kultuuris tõesti seda omapära ja erilisust, mis teistele eksootiline. Ja ehk oskasime seda just nii välja tuua,et see "peale läheks".
Aga nüüd ikka reis ise. Õpilased elasid jälle kodudes. Elada türklase kodus on omaette kogemus ja neid lugusid me alles ootame. Õpetajate käsutuses oli hotell, mis kannab Mustafa Kemal Atatürki ema nime ja ongi põhiliselt mõeldud õpetajatele.
Istanbul on 17-miljoniline hiigellinn, mis laiub mõlemal pool Bosporuse väina, ulatudes siis nii Euroopasse kui Aasiasse. Bosporus on ju nii ajaloos kui geograafias märgilise tähendusega ja kes oleks võinud arvata, et saame selle nädala jooksul sealt korduvalt üle sõeluda ja veel piki väina kruiisi kaasa teha. Vahemaad on üüratud, aga aeg nende läbimiseks on veelgi üüratum, sest liiklusummikud on selles linnas tavaline nähtus. Kenale toimivale ühistranspordile vaatamata on seal liiga palju autosid ja sõidustiil ajab kohati juuksed peas püsti. Aga peab ütlema, et autode vahel põiklemise ja esimesel sobival hetkel tänavale sööstmise võib küllalt kiiresti selgeks saada.Kui kõik ümberringi niimoodi teevad, mis siis endalgi üle jääb.
No comments:
Post a Comment