Natuke veel pilte: selline liiklus siis tipptunnil ja kohati on asustustihedus ka hämmastav. Bussiaknast vaadates tunduvad enamik ehitisi päris kenad, kõdurajoonid jäävad kaugemale ja neid on ka piisavalt.

Ilm oli mõnus: leebe ja soe. Võis nädal aega päikest ja õhku kehale ligi lasta ning sel moel end natuke laadida. Kui ikka roosid õitsevad ja alpikannid lausa peenras kasvavad, rääkimata valgest ristikheinast, siis läheb meel kah lahkeks, kuigi videvik tekib juba enne 5 õhtul ja teiseneb lõunamaale omaselt väga kiiresti pimeduseks.
Ida ja Lääne mõjusid saab tunda vahel ootamatul moel.Kõrghoonete vahel on peidus uuremaid ja väiksemaid mośeesid, kust esmakordselt Idas viibijale ootamatult kõlab muezzini kutse palvusele. Kostab ka läbi suletud hotelliakna. Aga sellega võib harjuda ja sellel on oma võlu.

10.november on Atatürki surma-aastapäev ja Türgis riiklik ning üldrahvalik tähtpäev. Kell 9.05 (hetk, mil Atatürk suri) toimub üldine leinaseisak autosireenide saatel. Meie osalesime selles ka - meie partnerkooli esisel väljakul Atatürki monumendi ees toimus pidulik leinamiiting.Tolle mälestussamba ees tegime ka oma grupipildi. Hiljem, enne meie projektiesitluste algust kuulasime ja vaatasime kooli saalis türgi õpilaste põhjalikku ettekannet Atatürgi elust ja tööst.
Atatürki portreid, kujusid ja muid temaga seotud eksponeeringuid kohtab Türgis hämmastavalt tihti nii võimalikes kui võimatuis kohtades. No näiteks kooli arvutiekraani taustapildina...Mina teadsin sellest mehest enne küll, ka seda, et ta on tähtis mees Türgi arengus. Aga ma ei teadnud, et tema austamine sarnaneb lausa kultusega. Võib-olla on see Idale omane. Meile meenutas aga lähiajaloost teadagi mida.....