Õpetajatele pakuti õhtul ekstreemi. Natukene. Meie õhtusöök ootas meid üleval 770 m kõrguse mäe otsas ja sinna tuli meil õhtul pimedas minema hakata. Tõrvikutega. Soovijaid vedas küll ka "laibaauto", aga enamik arvas, et tuleb jalgsiminek ära proovida.Ja kuna kohalikud õpetajad paistsid teadvat, mida nad teevad, ega olnud neil kellelgi erilist alpinistivarustust, siis uskusime, et ega meid liialt proovile ei panda. Aga minek oli tore küll - ikka suht kottpime, mööda mäeveeru kulgevat teed, metsa vahel ja mööda lund.Mõni pikem tõus võttis ikka küllalt võhmale, aga siis tuli veel mõni sõbralik saksa kolleeg ja pidas oma kohuseks small talk´i arendada.
Ülesjõudmine oli vaeva väärt -ees ootas valgustatud puust Hütte - just hütt, kena söögikoht. Siinkandis on alati tegeldud metsa, puude ja puiduga. Puidust asju on ikka palju. Nii mõistetav ju meilegi.
Ääretult maitsvate söökide juures oli ääretult hubane, sõbralik ja südamlik seltskond.Saksa õpetajad on rõõmsameelsed ja neil on tuntavalt hea meeskond. See oli parem, kui me loota osanuksime.