12.veebruar

Viimane päev meie jaoks. Eredaim, raskeim, pikim.
Hommik tervitas meid 10-kraadise külmaga. Aga selle- eest olid mäetipud nüüd tõesti lumised,nagu neid piltidelt oleme näinud. Ja roosatasid tõusva päikese kiirtes!
Ees ootas karge hommikune jalutuskäik kooli poole läbi värske valge sinetava lume. Teed olid laialt lahti aetud.
Koolis selguski, et mitmed õpilased olid ilma õpetajateta, kes lume tõttu kooli ei pääsenud.

Õpilastel oli võimalus osa võtta koolitundidest - inglise keel, prantsuse keel, fotograafia, füüsika.Prantsuse keel jäi siiski eelnimetatud põhjusel ära ja tuli valida mõni teine aine.

Õpetajatele näidati koolimaja. See on uus ja modernne hoone, väljast ehk pisut kummalise välimusega, seest aga huvitav, avar ja valgusküllane. Kõik ruumid on ümmargused, ühtki nurka pole. Koridorid on avarad ja pakuvad palju võimalusi näiteks näituste ülespanemiseks.Hoone on jagatud sektoreiks- punane, sinine, kollane ja roheline sektor. Osa hoonest on veel lõpetamata ja ilmnenud on ka arhitekti mõtlematusest tingitud puudused - aga miski pole täiuslik ja uut koolihoonet oli selles linnas hädasti tarvis.
Õpetajad tegid ühispildi oma maade lippude taustal.

Hiljem vaadati logonäitust ja korraldati hääletamine parima logo poolt. Parimaks logoks osutus Hispaania õpilase logo.

Siis võisid õpilased minna kooli võimlasse mängima ja õpetajad oma koosolekut pidama, kus anti aru oma tegemistest kahe kohtumise vahelisel perioodil,lepiti kokku projekti edasine töö, kohtumiste ajad ja teemad.

Suusapärastlõuna Bardonecchias. Päeva esimene pool koolis veedetud, sõitsime liinibussiga Bardonecchiasse. Ilm oli nagu meil aprillis- väga jõuline päike sulatamas maanteedel loikusid ja ojasid, fantastiliselt soe ja valge.
Kõik olid valinud endale tegevuse vastavalt tahtmisele ja võimetele. Meie noored läksid kõik suuskadel kuhugi kõrgele ja kaugele. Meie Anneliga jalutasime mõnuga ringi(jalad said jälle märjaks), otsisime kohalike okaspuude käbisid, jõime vahepeal kohvi ja võtsime poolteist tundi näole päikest. Aeg-ajalt saime ikka mõne suusatajaga kokku ka. Tore oli vaadata, kui palju peresid oli väljas ja kui imepisikesed lapsed suusatavad nagu profid.
Aga mäed on mäed ja kui päike laskub, siis kaob ta armutult mäe taha, kuigi ei ole veel kaugeltki hiline õhtu. Kohe muutub ka jahedaks.
Kui kõik väsinud ja õnnelikud olid jälle koos, siis tegime veel paraja jalutuskäigu Bardonecchia linnavalitsuse majja. Teel sinna nägime ka olümpiaküla ära ning need lugematud hotellid ja majutusasutused ja söögikohad, mis sinna kerkinud ja mis praegugi suuresti kasutust leiavad.

Bardonecchia linnavalitsuse majas oli ka viimane koosolek, sest järgmine päev oli juba lahkumispäev. Nägime videot Torino taliolümpiamängudest. Siin kuulutati ka logo võitja välja.

Pärast väikest koosviibimist suupistetega lahkusid õpilased. et veeta viimane õhtu koos peredega. Õpetajatel toimus lahkumisõhtusöök hotelli restoranis. Meie olimegi esimesed lahkujad - meie lennuk läks varahommikul, aga meid viidi lennujaama juba enne südaööd.
Nii et asjad pakitud ja alla toodud ning õpilastega bussile tulemises kokku lepitud, istusime õhtusöögilauas kella 11-ni, et siis põhjalikult kallistada ja kohvritega linnaplatsile teele asuda, kus buss meid ootas. Mõned õpilased korjasime teelt peale - ja siis hüvasti, mäed, kell 1 öösel olime Torino lennujaamas, kus varahommikuni magada üritasime - päris karm.

Aga lõpp hea, kõik hea- me saime õnnelikult koju; kogu väsimuse peale vaatamata jäi kuidagi hea tunne sisse, sest me saime kõigega hakkama, inimsuhted toimisid, leiti uusi sõpru ja kinnistati seniseid sõbrasuhteid. Oli palju südamlikkust ja heatahtlikkust. Oli kahju lahkuda - meie noored oleksid heameelega veel sinna jäänud.
Ja me kõik saime kuhjaga kogemusi, keelepraktikast ja silmaringist rääkimata.
Tore oli!